FOTOD: Tartu fotograafi lummavad hallitusmaastikud koondatakse kaante vahele

Tartu fotograaf ja kunstnik Heikki Leis on nüüdseks juba üle kümne aasta pildistanud hallitanud puu- ja juurvilju. Kõlab esimese hoobiga justkui midagi pisut banaalset ja keldrilõhnalist, ent tegelikult kütkestavad laias maailmaski tuntust kogunud fotod oma kosmilise, ainulaadse iluga. Pildisarjale on nüüd plaanis raamatu vorm anda.

Leis kirjutab, et hallituse pildistamine sai aastal 2005 alguse juhusest nagu paljud teisedki asjad maailmas. „Olin kartulid mõneks päevaks kastruliga pliidi peale unustanud ning need olid hallitama läinud. Prügikasti viskamise asemel uurisin kartuleid lähemalt ning neile tekkinud uued vormid tundusid põnevad ja fotogeenilised,“ kirjeldab ta. „Otsisin ühe suurema kartuli ja lasin sellel juba nimelt hallitama minna; jälgisin iga päev, kuidas olukord muutub ja tekivad uued tekstuurid ja värvid."

"Protsess hakkas mind järjest enam paeluma. Hakkasin erinevate köögiviljadega katsetama, keetsin need ära ja panin mingi anuma alla. Lemmikmodellideks said peet, kaalikas ja kartul. Pidevalt tuli uusi üllatusi ja see tegi teemaga jätkamise põnevaks, sest kunagi ei tea, millised vormid ja tekstuurid sealt välja kasvavad. Eriti tore on jälgida, kuidas tärkab ja muutub uus eluvorm ning samas lõppeb köögivilja maine teekond. Ja see uus elu on kuradima ilus.“

Leis sõnab, et õppis ajaga mõistagi hallituse olemust paremini tundma. „Sain aru, et hallituste kasvu ja arengut mõjutavad soojus, valgus ja see, millised seenekesed ruumis juba ees on. Tihti kattusid viljad pika halli karvaga ja fotol need just kõige huvitavamad ei jäänud. Tegin katsetusi ja hakkasin vaikselt aru saama, kuidas kasvatada just selliseid hallitusmaastikke, mis mulle ilusad tundusid ja fotogeenilised on.“

Leis on hallitusmaastikke näidanud seitsmel isikunäitusel, 2011. aastal pani ta pildisarja üles veebilehele Behance, misjärel hakkasid need ülemaailmselt tuntust koguma. Fotosid avaldati paljudes ajalehtedes ja ajakirjades nagu WIRED, The Telegraph, Daily Mail, The Sun, The Huffington Post, Zeit ning ka mitmetes kunsti- ja teadusblogides.

Raamatule on teaduslikust vaatevinklist saatesõna kirjutanud mükoloog professor Kathie T. Hodge Cornelli ülikoolist.

„Hallitused kuuluvad seente kuningriiki. Nad on sugulased sõbralikemate seentega nagu pärm, mis kergitab su pitsatainast ja seened su pitsa peal. See võimas kuningriik ühendab lõhet mikro- ja markoorganismide (nagu meie) vahel. Nimelt on hallitused ja teised seened loomade ja inimeste lähimad sugulased. Meil on palju ühist, kaasa arvatud me armastus pitsa vastu.

Ent kui näljane inimene võib nautida pitsalõiku seda hammustades, närides ja alla neelates, siis hallitusel suud ei ole. Selleks, et see süüa saaks, peab eos esmalt pitsal maanduma. Eose idanemine ja kasvamine viib seeneniitide (hyphae) võrgustikuna laiuva eluni. Seeneniite näeb Leisi raamatus kõikidel fotodel. Niidil on tugev välissein, mis hoiab endas hallituse pikka mahlakat elusolendit, kirjeldab Hodge.

„Seeneniidid pitsal seedivad oma toitu kehaväliselt. Nad eritavad oma seede-ensüümid pitsale ja mõnulevad seedetöö tulemi sees, imades endasse lagundatud toitained ja seeläbi kasvades. See on ka põhjus, miks toidu roiskumisega kaasneb teatav nõrgumine ja kahanemine - hallitused sõna otseses mõttes võtavad enda tarbeks lahti toidu molekule.“

Nii nagu hallituste hulgas on neid, mida kasutame ravimite valmistamiseks (penitsilliin), toiduks (sojakaste) ja mitmete teiste kasulike asjade tegemiseks (vitamiinid ja tsitrushape), on need ka erinevad anded välja arendanud erinevad anded ja eelistused välja arendanud. Mõned suudavad kasvavad valge tolmuna vaid salaamil, mõned ainult õuntel ja teised jälle kõigesööjad.

Fotoraamatule nimega "Afterlife" saab hoogu anda ühisrahastusplatvormi Hooandja kaudu, kampaanialeheküljele jõuab siitkaudu.