Forte intervjuu: Arogyaswami Paulraj, mobiilsele internetile alusepanija


Forte intervjuu: Arogyaswami Paulraj, mobiilsele internetile alusepanija
Foto: Euroopa patendiamet

Euroopa patendiamet (EPO) jagab igal aastal erinevas linnas Euroopa leiutaja auhindu – European Inventor Award).

Tänavu toimus see 9. juunil Lissabonis. Gala on alati suurejooneline ja korraldajad näevad selles ei midagi tagasihoidlikumat kui teadlastele Oscarite jagamist.

Võrdlus Oscaritega ei tähenda siiski, et esile tõstetud on eelneva aasta või muu kitsa perioodiga seostuvad saavutused. EIA-dele kandideerivad leiutised, mis on oma kasulikkust maailmale juba tõestanud, tavaliselt pikema aja jooksul.

Näiteks mullu läks üks kuuest väljaantud EIA auhinnast lähiväljaside (NFC) loojatele. Tehnoloogia eksisteerib juba alates 1990ndate algusest, aga on tõeliselt tähtsaks muutumas alles nüüd, tänu mobiilimaksetele. Aga samal tehnoloogial põhineb ka Tallinna ühistranspordikaart – tõstad bussis rohelise kaardi terminali lähedale ja piiks kinnitab sõiduõigust.

72-aastane Arogyaswami Paulraj kandideeris tänavu EIA auhinnale kui MIMO tehnoloogia looja, kuigi ei võitnud. MIMO on aga tähtis kivi vundamendis, millele on ehitatud moodne (õhu teel leviv) internet.

Kuidas MIMO sündis?

1992. aastal oli MIMO lihtsalt väike patent. Aga siis 1998. a lõime firma Iospan Wireless ja siis tuli see tähtis koht, kus võtsime idee ja tegime sellest reaalse tehnoloogia.

Firma ostis hiljem osaliselt ära Intel, mis pääses siis MIMO-le ligi. Intel lasi meie projekti põhjal välja standardi WiMAX. Nad panid sellesse palju raha, miljardeid dollareid, ehitasid WiMAX-ile maailmse ökosüsteemi.

Seotud lood:

Mitmel eri põhjusel asi aga ei arenenud piisavalt ruttu ning teised võtsid MIMO ja lõid selle abil LTE. (Mõlemad püüdlesid 4G mobiilse interneti sünonüümi, milleks kujunes kokkuvõttes siiski LTE – L.J.)

Mu leiutisel on pikk ajalugu, aga nüüd kasutavad seda miljonid, nii mobiili-interneti kui ka wifi vallas.

MIMO tundus alguses kasulik idee, aga lahendusena väga ebastabiilne. Tõsisem edasiarendamine algas ja oma tõelise väärtuse omandas MIMO siiski alles tänu Iospanile. Suutsime juba näidata, et asi tõesti töötab – mobiilivõrgu osana. Õnneks Intel andis sellele omalt poolt hoogu juurde ja asi levis.

Miks alles nüüd, palju hiljem, tänu MIMO-le teadus-Oscari nominendiks pääsesite?

Pole aimugi.

Aga siiski lootsite kunagi kandideerida?

Ma ei olnud EIA auhindadest üldse teadlik. Nii et ma olin üllatunud, kui sain kirja, et olen nominent. (Küsib kõrvalistuvalt kolleegilt, et kas EIA auhinnad on Euroopas hästi tuntud, kes vastab, et tema ka ei teadnud midagi.)

Võib-olla on asi selles, et MIMO sündis peamiselt USA-s, mitte Euroopas. Meil on endal selline asi nagu Inventors’ Hall of Fame, mis tundub mulle väga sarnane siinse auhindamisega.

Foto: Euroopa patendiamet

Kas usute, et teie sõjaväeminevik on kuidagi seotud MIMO loomisega? Palju moodsat tehnoloogiat sünnib algselt sõjaväemaailmas.

Ma ei usu. India sõjaväe jaoks ehitasin ma muidugi sonari (uuenduslik APSOH – L.J.). Sealt võis tõesti midagi külge jääda, seoses antennide ja sidega.

Aga MIMO sündis ikka, kui ma Stanfordi ülikooli juures tööle hakkasin. Nad lubasid mu professoriks teha (Paulraj on Stanfordis elektrotehnika emeriitprofessor – L.J.), aga selle tiitli saavutamine võttis ju aega. Ma siis vahepeal ehitasin väikese prototüübi, et üht ideed uurida. See küll hästi ei toiminud, aga sündis MIMO idee.

Kui palju täna Stanfordiga seotud olete?

Olen juba pensionil. Mul on seal kontor koos sekretäriga, aga Stanfordis aga väga enam ei tegutse. Veel hiljuti oli mul paar üliõpilast, aga enam mitte. Pean grupi uuesti üles ehitama. Olen selle veidi unarusse jätnud.

Peamiselt olen aktiivne Valleys. Pärast Iospani lõin ju firma Beceem ja ehitasime 4G kiipe (kujunesid liidriks WiMAX-kiipide vallas, 2010. a ostis firma ära Broadcom – L.J.). Olen loonud muid väiksemaid firmasid, aga peamiselt nõustan teisi (sealhulgas Broadcomi – L.J.) ja istun paaris nõukogus.

Mis hetkel erialaselt üldse huvi pakub?

Ma olen natuke üldisel tasandil 5G võimalusi uurinud. Ja siis pakub mulle huvi see uus tehnoloogia – millimeeterlaineala silmusvõrgud –, mis võimaldab kasvõi tänavavalgustuspostide vahendusel igasse majapidamisse kiire 10 Gbit/s internetiühenduse viia. See on nüüd võimalik, selle vastu on palju huvi ja ka mina uurin seda.

Muide, MIMO on jõudnud nüüdseks ka radarite valdkonda. Täpselt pole uurinud, aga mu meelest juba leidub tootmises radareid, mis seda kasutavad.

Kuulsin, et MIMO tuleb kasutusele ka meditsiinitehnoloogias pilditehnikas: kompuutertomograafias, magnetresonantstomograafias… Inimesed töötavad ka selle kallal, et MIMO saaks fiiberoptika osaks. Nii et see on levinud paljudele aladele, ma ei jälgi kõiki neid.

Millimeeterlaineala-silmusvõrk pakub ideaalis massidele õhu teel sama head ja kiiret internetti nagu fiiberoptika, aga seda on kergem ja odavam toimima panna. Trump on töökindlus: iga sõlme juurde viib mitu rada, kui mõni lakkab töötamast, asendavad seda teised. – L.J.

Olete elu jooksul palju teinud. Kellena end ise esmajoones näete: teadlane, tehnoloogiainimene, sõjaväelane…?

Mulle meeldib mõelda endast kui professorist. Mul on olnud väga häid üliõpilasi, nendega hoian ikka lähedast sidet. Olen muidugi veetnud palju aastaid sõjaväes, mitmeid asju ehitanud. Aga parim valik elus oli kokkuvõttes Stanford.

Artikkel algupärasel ja veidi lühemal kujul ilmus 15. juuni Eesti Päevalehes.