Merits rõhutab, et kui tegemist oleks elu ja surma küsimusega, oleks Eestis rakendatud kogu uurimisvõimekus selle teenistusse ning sellisel juhul oleks leitud sadu ja tuhandeid erinevusi. Kuid see oleks täiesti ebapraktiline.

-Professor, mõne nädala eest küsisime teilt milliseid SARS-CoV-2-e modifikatsioone ja erinevate järjestustega tüvesid on Eestist leitud. Kas täna on selles osas rohkem informatsiooni?

Teeme ühe asja kohe selgeks: SARS-CoV-2-el on üks ainus tüvi, mis on levinud üle kogu maailma. Kõik ülejäänud on lihtsalt „müra". Viiruse tüve mõistesse ei kuulu ainult erinevad järjestused, vaid bioloogiliselt olulised erinevused. Seni pole leitud ühtegi tõestust, mis näitaksid veenvalt, et on olemas erinevad omadused ja need oleksid seotud erinevustega. Vähemalt mina seda kohanud ei ole.

Mis puudutab viiruse erinevaid järjestusi, siis selle uurimisega tegeleb Eestis Aare Abroi, kes veab Tartu Ülikoolis vastavat initsiatiivi viiruse skänneerimiseks ja minule teada olevalt on nad paar sekventsi osaliselt või siis täielikult ka kätte saanud.

-Nii, et Eestis on siiski leitud erinevaid modifikatsioone?

Ei-ei, nad võtsid lihtsalt Eesti patsientide viiruseid ja skänneerisid. Ma ei tea, kas nad leidsid midagi unikaalset, kuid tõenäoliselt mitte. Sest ega kaks korda välk ühesse samasse puusse ei löö: HIV-iga läks kunagi nii, et leidsime mujalt maailmast Eestisse tulnud viis tüve.

-Praegu räägitakse palju Spike D614G mutatsioonist. Kas on võimalik, et seda on Eestist leitud?

Ning isegi kui on leitud, siis mis vahet sellel on, kas see on olemas või ei ole. Siiani pole keegi veenvalt näidanud, et sellel oluline efekt oleks. On selge, et see seondub teisiti retseptoriga. Aga, et seal oleks muid suuri erinevusi, seda ma pole näinud.

-Kas ma saan teist õigesti aru, et erinevate tüvede otsimine on praegu teisejärguline tegevus?

Hetkel pole olemas andmeid, mis võimaldaksid seostada viiruse erinevusi järjestuste erinevuste ning mingisuguste fenotüüpiliste erinevustega.

-Aga miks, siis nende modifikatsioonide ümber nii palju lärmi lüüakse? Kas see on teadlaste jaoks võimalus haipida ennast ja oma uurimistööd?

Esiteks on see põnev ja teiseks on see triviaalne ning lihtne. See on midagi pinnapealset ja selle tegemiseks pole tarvis mitte mingeid erilisi teadmisi ja läheb vaja ainult masinat.

Me võiksime Tartus panna kogu Geenivaramu viirust skänneerima, aga see ei ole lihtsalt otstarbekas. Meil oleks siis võib-olla praeguseks juba sadu ja tuhandeid erinevaid modifikatsioone, aga mis sellest muutuks? Mitte midagi. Võib-olla suudaksime paremini välja arvutada viiruse leviku kanaleid. Näiteks, kes konkreetselt viis viiruse kuhugi vanadekodusse. Sellel tasandil see annaks midagi, aga muus osas mitte kui midagi.

Viirused muutuvad ja mutatsioonide tekkimine on vältimatu. Kuid, et mutatsioonid omandaksid mingi bioloogilisi mõtte, siis selle jaoks on tarvis mingit selektsioonilist survet. Ja hetkel on teadlaste konsensus selline, et uuel koroonaviirusel on niigi hea olla ja tal pole otsest põhjust valida välja mingeid uusi variante. Kui uut koroonaviirust hakatakse survestama, vaktsiini või millegagi, siis loomulikult hakkab see juhtuma.

Aga hetkel: milleks? Mutatsioonide toimumise puhul on kindel, et kaasnevad erinevad bioloogilised omadused, kuid kuni neil omadustel pole selektiivset väärtust - olulist väärtust- siis need eksisteerivad „müra" tasandil.

See tohutu paneel, mis neid on juba olemas, on võib-olla tõesti olukorras, kus kui midagi muutub viiruse jaoks, siis sellest kambast hakkavad mõned hoogsalt tegutsema. Ja suure tõenäosusega tabab see meid üllatusena, millised nimelt.

Mina näiteks oma uuritud viiruste puhul ei oska seda kuidagi arvata. See kõik saab olema tagantjärele tarkus. Oli olemas, kedagi eriti ei huvitanud ja siis järsku - plaksti, mingites kindlates tingimustes ta tõrjub kõik ülejäänud välja! Miks nii- mine võta kinni! Aga nii on läinud korduvalt.