Evolutsioon soosib ka nõrgemaid

Evolutsiooniteooriat on tõlgendatud nõnda, et liikide kadumine seondub nende võimetusega kohastuda uute keskkonnatingimustega. Teisisõnu - ellu jääb tugevaim. Kuid Müncheni Ludwig-Maximiliansi ülikooli teadlaste uuringust selgub, et mitte alati pole see nii.

Teadlased uurisid kolme liigi tsüklilise võistluse kulgemist. Sealjuures oli iga liik ühest konkureerivast liigist üle, kuid jäi kolmandale alla, vahendab Teadus.ee

Uurimistööd juhtinud professor Frey sõnul on sellises tsüklilises konkurentsis ellujääjaks eranditult kõige nõrgem liik. Kaks tugevamat surevad välja, mida on näidanud ka laborikatsed bakteritega.

Ökosüsteemid koosnevad pajudest eri liikidest, kes mõjutavad vastastikku üksteist ja võistlevad nappide ressursside pärast. Kes jääb ellu, seda ei tea kunagi kindlalt, vaid ikka mingi tõenäosusega.

Iga päev sureb Maal välja umbes 50 liiki, millist arvu on seostatud inimese mõjuga. Mis tegelikult toimub, pole teada ei ökoloogidele ega biofüüsikutele.

Kolme liigi tsükliline võistlus ei ole sündinud ainult teadlaste peades – see esineb ökosüsteemi alamsüsteemides nagu näiteks korallriffide selgrootute või siis California sisalike seas.

Frey sõnul tegeleb samalaadsete asjadega mänguteooria ja seal nimetatakse kolmiktsüklilisust kivi-paber-käärid vastastikuses mõjus. Kivi rikub käärid, mis tervena lõikavad puruks paberi, mis omakorda tervena mässib sisse kivi.

Nõrgema ellujäämine kehtis ka siis, kui võistlevate liikide vahel olid erinevused väikesed. „Tulemus näitab, et ökosüsteemide dünaamikas mängib juhus suurt osa,” kommenteeris Frey.