Euroopa üritab oma loodust metsikuks tagasi muuta
Kui Prantsuse filosoof René Descartes 1637. aastal kirjutas, et «inimene on looduse isand ja valitseja», ei osanud ta arvatagi, et looduskaitsjad teda selle sententsi eest aastasadu hiljem siunavad.
Descartes’i kaasajal võis säärane mõte olla motiveeriv ja ambitsioonikas. Oli ju kolmsada aastat tagasi maailma rahvastik kümme korda väiksem kui praegu ning metsikut loodust leidus Euroopas küllaldaselt. Olukord muutus, kui looduse isand ja valitseja ohjeldamatult paljunema hakkas.
Rahvaarvu tõusu eest võib «tänada» 18. ja 19. sajandi tööstusrevolutsiooni, mis inimtöö märgatavalt lihtsamaks muutis. Maavarade kaevandamine, manufaktuurid, transpordivahendite areng, intensiivne põllumajandus – tööstusrevolutsioon kasutas igas valdkonnas inimkonna hüvanguks loodusressursse. Liike kadus loodusest ridamisi ja allesjäänute vastu korraldati ulatuslikku võitlust. Oma osa said hundid, pruunkaru, ilves ja paljud teised.
Paarsada aastat hiljem on meile lõpuks kohale jõudnud, et pingutasime üle. Eestis, kus metssead ja koprad aastast aastasse pahandust teevad, on ehk raske mõista Euroopa muret oma metsiku looduse pärast, aga kaarti vaadates saab selgeks, et meil on seni lihtsalt vedanud. Põllumajanduse domineeritud maastikud on kogu Euroopas sarnased. Puutumata loodust leidub peamiselt põhjapiirkondades: Soomes, Rootsis ja Norras. Kokku on Euroopas metsikut loodust napilt üks protsent pindalast.
«Arenenud riigid nõuavad arengumaadelt alatasa, et need ei tohi vihmametsi maha raiuda ja peavad säilitama puutumata looduse 50 või lausa 60 protsendil oma territooriumist,» ütleb
Euroopa Komisjoni keskkonnapeadirektoraadi loodusosakonna juhataja Ladislav Miko. «Kuidas me saame sääraseid nõudmisi esitada, kui me ei suuda sedasama tagada ühel
protsendil oma territooriumist?»
Liigirikkuse osas jäi Euroopal aastaks 2010. võetud eesmärk täitmata – liikide kadu jätkub kiiremini kui iial enne –, kuid üksikute liikide arvukus on kasvanud kogu Euroopas. 40 aasta taguse ajaga võrreldes on näiteks pruunkarude arv kasvanud 6500lt lausa 39 000ni, hunte on 15 000 asemel nüüd 21 000 ning merikotkaid, keda 1970. aastal oli vabas looduses alla saja, lendab praegu ringi suisa 200 korda rohkem. Positiivse iibega on ka ilvesed, koprad, põdrad, punahirved ja pürjad ehk euroopa piisonid.
Kõige rohkem on kannatanud megafauna. Suured loomad vajavad suuri territooriume. Neid aga napib, sest teedevõrk lõikab loomade territooriumid tükkideks. Miljon väikest lillepeenart ja metsatukka ei elata iialgi ära nii rikkalikku kooslust kui sama pindalaga ühes tükis olev maa-ala.
Lahenduse pakuvad nn ökoduktid – maanteid ületavad laiad viaduktid, mis kaetud ümbritsevas looduses levinud taimeliikidega. Neid ühendusteid mööda saavad loomad tükeldatud territooriumite vahel liigelda otsekui ühel tervikul. Eestis on vähemalt üks ökodukt planeeritud tulevasele neljarealisele Tallinna–Tartu maanteele ning kuigi seda on juba kritiseeritud kui mõttetut raharaiskamist, näitab teiste riikide kogemus, et säärased ühenduskoridorid ehk rohelised maanteed töötavad väga hästi.
Olukorras, kus maailma rahvastik muudkui suureneb ja toidupuudusest räägitakse üha sagedasemini (loe ka Tarkade Klubi novembrinumbrit), mõjub üllatuslikult fakt, et sööti jäänud põldude ning hüljatud talude hulk Euroopas kasvab.
Piirkondades, kus vanasti hariti põldu käsitsi, ei ole tänapäevases industriaalses keskkonnas majandamine enam otstarbekas – põlluharimise või loomapidamise kulud on suuremad kui tulud.
Ka «Tõe ja õiguse» ideaalid on võõraks jäänud: põllumajandus pole enam popp. Kui rahvaarv on viimase 50 aastaga kasvanud kolmandiku võrra, siis linnaelanike hulk lausa 78 protsenti. Prognooside kohaselt elab 2020. aastal vaid iga viies eurooplane maapiirkonnas.
Põllumaade pind väheneb sõltuvalt riigist 0,1–1 protsenti aastas ning aastaks 2050 peaks Euroopas praegusega võrreldes olema 200 000 ruutkilomeetrit mahajäetud põllumaid – see on rohkem kui neli Eestit. On riike, kus kümne aasta jooksul on harimata jäänud viiendik põldudest. Söötis maa aga hakkab võsastuma, mis vähendab oluliselt liikide arvu, kes seal elada saavad.
Eesti kunagiste rannakarjamaade hooldajad teavad seda hästi. Lõputu niitmine on kulukas ja perspektiivitu – loomasööta pole nii palju vaja. Jätkusuutlikku lahendust pakuks üksnes rohusööjate loomade asurkond.
Just säärased kõnnumaad ongi nüüd sihikule võetud. 2009. aasta mais kutsus Rewilding Europe initsiatiiv üles kandideerima projektis, mille eesmärgiks on taastada 2020. aastaks vähemalt miljon hektarit metsikut loodust. Projekti õnnestumisel plaanitakse seda laiendada kuni 10 miljoni hektarini, mis kasvataks inimtegevusest puutumata ala Euroopas kahekordseks. Veelgi kaugemas tulevikus on looduse jaoks «kõrvale pandud» umbes viis protsenti Euroopa territooriumist.
Laekus 20 pakkumist, millest valiti välja viis katseala. Eestist osalenud Soomaa valitute hulka ei jõudnud. Iga üksik piirkond peab olema vähemalt 100 000 hektari suurune. Puutumata looduse taastamiseks tehtavad kulutused igas piirkonnas on prognooside kohaselt umbes miljon eurot aastas vähemalt viie aasta vältel.
Idee vedajad teavad hästi, et säärased kulutused põhjustavad pahameeletormi. Looduskaitse on läbi aegade olnud valdkond, kust majanduslikult rasketel aegadel on lihtne eelarveraha koomale tõmmata – suhtumine, et loodus võib oodata, on laialt levinud.
Ent seekord on looduse eest kõnelejad korraliku kodutöö teinud ning väidavad, et loodusesse investeeritud miljonid toovad ühiskonnale ka majanduslikku kasu. Esiteks on eesmärgiks rajada täiesti autonoomsed territooriumid, kus loodus ise kõige eest hoolt kannab – seega korra tehtud investeering ei nõua tulevikus mingit hooldusraha. Teiseks ei ole kuskile kadunud lootus, et looduskaunid kohad turgutavad ümbruskonnas turismi, tuues sel teel raha sisse.
Kolmandaks tuuakse mängu sotsiaalne faktor, mis asjatundjate hinnangul võimaldab tohutut kokkuhoidu. Teisisõnu tähendab see looduse hingekosutava toime ärakasutamist. Näiteks probleemsete noorte puhul peetakse loodusteraapiat vaat et ainsaks toimivaks lahenduseks. Suurbritannias on Wilderness Foundation selles valdkonnas aktiivselt praktiseerinud ning oskab töö tulemusi ka mõõta.
Organisatsiooni juht Jo Roberts ütleb, et suurimaks väljakutseks on inimeste ja looduse ühendamine: «Mida enam koondub meie elu linnadesse, seda vähem me loodust mõistame ja end sellega seostame. Ja kui miski, mis sinu jaoks mingit tähendust ei oma, kaob, on sul sellest ükskõik.»
Roberts näitab pilti irvitavatest teismelistest, kes kaamera ees keskmist sõrme viibutavad. Just selliste noortega – vihaste, masendunute ning kuuluvustundeta – nad iga päev tegelevadki.
«Paneme tigedatele teismelistele seljakotid selga ja viime nad loodusesse, eemale kõigest. Igaüks teab, et loodusega ei saa võidelda. Kui vihma sajab ja tuul puhub, kui sul on kõht tühi ja külm, siis istumine ja räuskamine ei aita. Pead end püsti ajama ja teevee tulele panema. See on äärmiselt tõhus,» kirjeldab Roberts.
«Ühe noore korrarikkuja erikooli panemine maksab kuni 80 000 naela aastas. Tõeliselt hirmutav aga on fakt, et 90 protsenti erikoolides käinud noortest läheb kolme kuu jooksul pärast vabadusse pääsemist taas halvale teele. Samas loodusteraapia programm, milles osalejad ei soorita vähemalt järgmise kolme aasta jooksul ühtki korrarikkumist, maksab kõigest 5000 naela. Nii võib hiiglaslikke summasid kokku hoida.»
Programmis osalenud noorte enesehinnang tõuseb, nad leiavad motivatsiooni igapäevaasjadega tegeleda ning paljud neist tunnistavad, et see on olnud parim kogemus nende elus. Tulevikus tahaks Wilderness Foundation loodusteraapiat teha ka vangidele ning lahingustressi kannatavatele sõduritele.
Looduskaitse osas on Euroopal mõndagi õppida ka Ameerikalt, kellesse muidu kipume üleolekuga suhtuma. USA looduskaitseorganisatsiooni The WILD Foundation asepresident Harvey Locke on põhjalikult uurinud muutusi Euroopa maastikus ning puistab kui varrukast fakte, mida eurooplased endale õieti ehk ei teadvustagi – et pruunkaru on Euroopa kultuuris tähtsat rolli mänginud või et 1750. aastani oli Euroopas hulgaliselt puutumata jõgesid, mis hiljem kuivendamiste ja sirgendamiste ohvriks langesid.
«Kummalisel kombel on maapiirkondade hülgamine Ameerikas vanemgi nähtus kui Euroopas,» ütleb Locke. «Kui Euroopa rahvaarv plahvatuslikult kasvama hakkas, liikus osa meist Ameerikasse. Idaranniku metsad võeti kiiresti maha ning hiiglaslikud alad hariti üles.» Ent 18.-19. sajandil hakati neid piirkondi massiliselt maha jätma. Pärast paarisaja-aastast taastumist on loodus seal nüüd sama metsik kui varemgi.
Ka Adirondacki park New Yorgi osariigis loodi 1892. aastal lageraie üle elanud piirkonda. Praeguseks on see Ameerika suurim kaitseala, mis katab enam kui poole Eesti suuruse maa-ala. Iga riigi omandisse jõudnud maatükk selles pargis on määratud alatiseks metsiku looduse pärusmaaks jääma.
Praegu domineerib Euroopa looduskaitses Natura 2000 võrgustik, mille kohta eksperdid ütlevad, et see pole küll ideaalne, aga siiski parim, mis meil on. Natura koondab enam kui 2000 elupaika ning kaitseb rohkem kui tuhandet liiki, olles seeläbi maailma suurim kaitsealade võrgustik.
Oktoobris Jaapanis toimunud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osapoolte kohtumisel seati ülemaailmseid plaane elurikkuse säilitamisel järgmiseks kümneks aastaks. Muu hulgas lepiti kokku, et looduslike elupaikade kadumine peab pidurduma vähemalt poole võrra või peatuma. Teisisõnu käib jutt peamiselt ikkagi looduse hävitamise kiiruse alandamisest, mitte selle lõpetamisest.
Piltide kaudu loodusesse
Paljud eurooplased on paremini kursis teiste kontinentide loodusega kui oma koduriigis ning selle naabruses leiduvate pärlitega.
Et seda nukrat fakti muuta, jagati 69 tippfotograafile 48 Euroopa riigist 125 pildistamisülesannet. Tulemuseks on pildipank Wild Wonders of Europe, kus on praeguseks enam kui 200 000 loodusfotot. Erinevalt paljudest loodusfilmidest ja teistest fotoprojektidest ei näe ühelgi WWE pildil vangistuses elavaid loomi, kõik pildid on tehtud tõepoolest metsikus looduses.
Projekti ühe juhi, Rootsi loodusfotograafi Staffan Widstrandi sõnul on piltidel peale dokumenteerimise ka psühholoogiline tähtsus: emotsioon avab ukse intellektuaalseks vestluseks. «Armsad liigid aitavad kogu oma ökosüsteemi promoda,» ütleb Widstrand.
Eesti fotograafidest osales projektis Sven Začek, kelle suurepärased kaadrid rändavad nüüd koos tema kolleegide parimate töödega mööda Euroopat näitustel ja presentatsioonidel.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!