Esimestel Marsi-uurijatel puudub tagasitee?
Kui Aldrinil, Armstrongil ja Michael Collinsil kulus 1969. aastal Kuule jõudmiseks ehk 380 000 kilomeetri läbimiseks kaheksa päeva, siis Marsile minek kujutab endast hoopis teist masti ettevõtmist.
Marsi ja Maad lahutab sõltuvalt taevakehade paiknemisest 55 miljonit — 400 miljonit kilomeetrit. Isegi ajal, mil kahe planeedi vaheline distants on kõige lühem, kuluks edasi-tagasi sõidule poolteist aastat.
”Seepärast peaksid inimesed sinna jäämagi. Kui me seda ei taha, siis pole vaja niisama sinna üheks korraks minna ja raha raisata. Milleks vaeva näha, kui nad poolteise aasta pärast tagasi tuuakse?” küsib 78-aastane Aldrin, kelle hinnangul võtab ühe kosmonaudi ettevalmistus missioonile saatmiseks ligi viis aastat.
NASA ja Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) kavandavad mehitatud missiooni saata Marsile 2030. või 2040. aastatel. Tõenäoselt on meeskond kuueliikmeline, kuid mõne aja pärast saadetakse järele veel paarkümmend inimest, nii et paigale jääb 30-pealine grupp, pakub Aldrin. „Nad peavad sinna minema teadmises, et nad on teerajajad ega hakka paari aasta pärast tagasi koju ihkama.”
Endise astronaudi arvates on “punasel planeedil” inimasustuse loomise seisukohalt oluliselt suurem potentsiaal kui Kuul. „Marsi tingimused on Maa omadega sarnasemad, kui mis tahes teisel taevakehal.”
Paljude teadlaste hinnangul on inimese lennutamine sedavõrd kauge maa taha puhas raha raiskamine. Seda eelkõige võrreldes mehitamata missioonidega, mis annaksid teadusele märksa rohkem. Samuti riskivad astronaudid psühholoogiline stressi ja kosmiliste kiirte põhjustatud DNA kahjustustega.
Aldrini sõnul aga oleks Maa ja Marsi vahelise suhtluse korraldamine niivõrd ajamahukas, et planeedil viibivatel astronautidel on mõistlikum otsuseid langetada kohapeal.
