Ennenägematu vaatepilt: veealune vulkaanipurse
Uurijate kinnitusel on tegu olulise geoloogilise avastusega, vahendab uudisteagentuur AP. Allveerobot salvestas purske maikuise ekspeditsiooni käigus Samoa lähistel. Kõrge eraldusteravusega videoid esitleti eile San Franciscos geofüüsikute kongressil.
Teadlased loodavad, et ekspeditsiooni käigus kogutud kuvad, andmed ja proovid heidavad uut valgust ookeanialuse maakoore moodustumisele ja meie planeedi käitumisele tektooniliste plaatide omavaheliste kokkupõrgete ajal.
“See oli nagu veealune ilutulestik,” ütleb USA riikliku ookeani- ja atmosfääriameti NOAA meregeoloog Bob Embley. “Kuna sellises sügavuses pärsib veesurve vulkaaniliste plahvatuste võimsust, saime allveeroboti manööverdada vaid mõne jala kaugusele aktiivsest purskest.”
Purse oli imetlusväärne vaatepilt: erepunased magmamullid paiskusid üles, vallandades suitsusarnase väävlipilve, ning tardusid siis külma mereveega kokku puutudes peaaegu hetkeliselt, nii et mustad kivitükid merepõhja langesid. Salvestav allveeaparaat hõljus pursete läheduses ja kogus samal ajal robotjäsemete abiga laavaproove.
Süvamere-vulkaanipurske jäädvustamise nimel on tööd tehtud veerand sajandit. NOAA ja USA riikliku teadusfondi uurijad olid süvemerevulkaane küll põhjalikult uurinud, kuid polnud kunagi varem olnud tunnistajaks purskele. 80 protsenti Maa vulkaanilisest tegevusest leiab aset merepõues, kuid vulkaanide paiknemine vee all on seni teaduslikke pingutusi komplitseerinud.
Ekspeditsiooni juhtinud teadlane Joseph Resing tuvastas mullu kõnealuse piirkonna ookeanivees vulkaanilisi materjale ning taipas, et purse on parajasti toimumas. Mais reisisid uurijad kohale ja lasksid Jasoni-nimelise allveeroboti vette lootuses teha teadusajalugu.
“Kui kohale jõudsime, lasksime roboti vette ning poolteist tundi hiljem leidsime üles purske kogu selle hiilguses,” meenutab Washingtoni ülikooli keemilise okeanograafia doktor Resing. “Varem pole me midagi taolist täheldanud, aga nüüd nägime esmakordselt vedelat laavat merepõhjas voolamas.”
Teadlased ütlesid, et vesi vulkaani ümbruses oli akuhappest happelisem, kuid et krevetid ja mõned mikroobid suutsid ometi ka taolistes karmides oludes probleemideta hakkama saada. Bioloogid uurivad neid olendeid eesmärgiga selgitada välja, kas tegemist on tollele vulkaanilisele keskkonnale ainuomaste liikidega.
Uurijad jätkavad ka umbes 225 km Samoast edela suunas paikneva ja pidevalt muutuva Lääne-Mata vulkaani tegevuse seiramist.
Maa- ja ookeaniteadlased ütlesid veel, et purse andis neile võimaluse jälgida reaalajas boniniidiks nimetatud materjali tekkimist. Varem on seda ühendit leitud vaid miljoni aasta vanustest või vanematest proovidest.
“Lääne-Mata purske laavade ebatavaliselt algelisel koosseisul on meile paljugi pajatada,” osutab riikliku teadusfondi ookeaniteaduste osakonna programmijuhataja Barbara Ransom.
