Eneseohverdajat ajendab pigem kasvatus kui loomus

Ühiskondlikult õpitud käitumine ja usk on geneetikast märksa tõenäolisemad selgitused eneseohverduslikule käitumisele, mida võime kohata võõraste inimeste hulgas mitmes ühiskonnas, sõduritest veredoonorite või inimesteni, kes annetavad toitu sotsiaalhoolekande-võrgustikele.

Sellise järelduseni viis California Davise ülikooli teaduri Adrian V. Belli ja kolleegide korraldatud uurimus, mis ilmus ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences, vahendab PhysOrg.

Omakspüüdmatus kui nähtus on ühiskonna-evolutsiooniteadlastele pikka aega huvi pakkunud. See esitab neile keerulise väljakutse, sest evolutsioon ei tohiks vähemalt üldlevinud evolutsiooniliste argumentide valguses sugugi soosida isendile ja tema geneetilistele järeltulijatele ohtlikku käitumist, millega aidatakse teisi isendeid, kellega ei olda veresuguluses.

Uurijad rakendasid Price’i võrrandina tuntud matemaatilist valemit, mis kirjeldab altruismi evolutsioonilise arengu tingimusi. See võrrand ajendas teadlaseid võrdlema teineteise naabruses elutsevate ühiskondlike rühmade geneetilisi ja kultuurilisi erinevusi.

Kasutades varem kalkuleeritud geneetiliste erinevuste määra hinnanguid, ning toetudes ülemaailmse väärtushinnangu-uuringu Wold Values Survey (mille küsimusi mõjutavad paljudes riikides tõenäoliselt suurel määral kultuurilised tegurid) raames kogutud andmetele, analüüsisid teadlased samade naabrusrühmade kultuurilisi erinevusi. Tulemusi võrreldes selgus, et kultuur selgitab meie ühiskondlikult kasulikku käitumist märksa laiahaardelisemalt kui geneetika.

Tulemuste rakendamisel eelkäijate kogukondadele oli väärtushinnangu-uuringust vähem kasu. Ometi toimivad mõned iidsed kultuurilised tavad, näiteks üksikisikute kõrvaldamine abiellumisealiste “turult”, neile ühistöö viljade keelamine, nende pagendamine ja hukkamine, tänapäeval samamoodi nagu muiste. Taolised tavad oleksid pidanud avaldama tugevat survet pigem ühiskonnavastasusele kui ühiskonda säästvale käitumisele kallutavate geenide kadumiseks. Tulemuseks peaks olema inimese ühiskonnakasulike omaduste geneetiline ja kultuuriline koosareng.

Bell jätkab hetkel uurimistööd Tongal, kus kavatseb etnograafia toel statistiliselt hinnata, milliseid ühiskondliku õppimise mehhanisme inimesed üldiselt kasutavad. See võiks selgitada kultuuriliste uskumuste jaotumist mööda Tonga saarestiku saari. Bell valmistab ette uurimisvahendit, mille abil kirjeldada inimeste kultuurilisi uskumusi ning mõõta rände mõju rahvastike sarnasustele ja erinevustele.