Need on arvatavasti tähtedevahelises ruumis ringi tormavad osakesed, mis pärinevad kaugetest täheplahvatustest ja mille hulk on Voyageri mõõteseadmete andmeil aeglaselt kasvanud juba paar-kolm aastat, kuid eriti järsult just viimase mõne kuu jooksul, vahendab ERR Teadus.

Teine märk keskkonnavahetusest on see, et Päikeselt pärinevaid osakesi jääb Voyageri ümber üha vähemaks, ehkki see vähenemine ei ole väga järsk. Kolmandaks märgiks, mida küll veel seni nähtud ei ole, on oodatav magnetvälja jõujoonte suuna muutus.

Aastal 1977 startinud Voyager 1 liigub meist eemale kiirusega umbes 17 kilomeetrit sekundis ja on praeguseks jõudnud meist ligi 18 miljardi kilomeetri kaugusele. Sondi algne peaülesanne oli uurida möödalennul Jupiteri, Saturni, Uraani ja Neptuuni. See töö sai 1989. aastal tehtud. Nüüd saab Voyager Ühest esimene inimese valmistatud ese, mis Päikesesüsteemist välja jõuab.