Energia: üha raskemini rahuldatav vajadus
Keskkonnaõiguse Keskuse (KÕK) poolt 8. juunil korraldatud loenguõhtul energeetikast otsisime vastust küsimustele, millised on hetkel suurimad väljakutsed ning võimalused energeetika valdkonnas ning millised on õiguslikud vahendid nende väljakutsetega tegelemiseks. Arengutest energeetikasektorist rääkis Erik Puura Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudist, õigusliku regulatsiooni arenguid ja väljakutseid tutvustas KÕKi jurist Siim Vahtrus, vahendab Bioneer.
Taastuvenergeetika: EL eesmärgid ja erinevad toetused
19. ja 20. sajandi levinumateks energiaallikateks olid fossiilkütused, millega kaasneb suur hulk keskkonnaprobleeme (nt õhusaaste). Samuti on fossiilkütused taastumatuks ressursiks, mis mingil hetkel lõplikult ammenduma hakkavad ning seetõttu talumatult kalliks muutuvad. Neil põhjustel on riigid asunud üha enam panustama taastuvenergeetika arendamisse.
Taastuvenergia kasutamine on tihti seotud suuremate kuludega kui eksisteeriva fossiilkütustel põhineva energiatööstuse käigushoidmine ja laiendamine. Seetõttu on taastuvenergeetika arendamisel levinumaks meetmeks erinevad rahalised toetused. Eestis hetkel jagatavaid subsiidiume võib jagada kaheks: elektritootjatele makstav toetus, mida makstakse elektrituruseaduse alusel toodetud elektrihulga eest (hetkel 5,37 eurosenti iga kWh eest) ning EL fondidest makstavad toetused uute taastuvenergiaallikate kasutuselevõtuks. Viimaste hulka kuuluvad näiteks taastuvenergiaallikate laialdasemaks kasutuselevõtuks makstav toetus ning bioenergia tootmise investeeringutoetus.
Teiseks, märksa „õiguslikumaks“ meetmeks on EL-s kehtestatud eesmärgid taastuvenergeetika osakaalule. 2010. aastani oli direktiivi 2001/77/EÜ alusel vabatahtlikud eesmärgid seatud taastuvenergeetika osakaalule vaid elektritootmises. Eesmärk – toota kogu EL elektritarbimisest 2010. aastaks 21% taastuvatest allikatest – jäi aga paraku täitmata (tegelikkuses toodeti 2010. aasta taastuvatest allikatest umbes 18% tarbitud elektrist).
2009. aasta aprillis võeti vastu uus taastuvenergeetika osakaalu eesmärke reguleeriv õigusakt – direktiiv 2009/28/EÜ. Uus direktiiv seab liikmesriikidele kohustuslikud taastuvenergeetika osakaalu eesmärgid. Samuti ei ole eesmärke seatud vaid elektritootmisele, vaid energiatarbimisele laiemalt, st nii elektri- kui soojus- ja jahutusenergia tarbimisele, samuti transpordis tarbitavale energiale. Eesmärgiks on aastaks 2020 saavutada kogu EL-s taastuvenergiaallikate osakaaluks 20% energia lõpptarbimisest, Eestis seejuures koguni 25%.
Riikliku taastuvenergeetika tegevuskava kohaselt saavutataks eesmärk Eestis tuulest ja biomassist elektri tootmise, kütteks biomassi kasutamise ning transpordis biodiisli ja –etanooli kasutamise teel. Peamiseks mehhanismiks on ette nähtud erinevad toetusskeemid. Riiklikud toetused on populaarsed ka muudes EL riikides, samas on näiteks Rootsis elektrienergia edasimüüjad otseselt kohustatud hankima teatud osa müüdavast energiast taastuvatest allikatest, tõestades seda vastavate sertifikaatidega.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!