Hommik algas tegelikult sellega, et mõne mehe varbad olid ära külmunud. Nimelt oli hommikul kella kaheksa paiku Piusa kandis -0,5 kraadi isand Celsiuse kraadiklaasi järgi. Miks kell kaheksa? Sest härra Laur otsustas mootorsae käima tõmmata teiste inimeste äratamise eesmärgil.

Peale Härma müüri olemasolu kontrolli (täiesti müstiline, kuidas mõned inimesed on oma nime suutnud nii kõrgele seina sisse kraapida) sai sõidetud üks pisike lõige, mille tulemuseks oli lakooniline teade raadiosides “meil läheb natuke aega nüüd”. Lähemal vaatlemisel selgus, et härrad Miko ja Laur olid üles leidnud natuke sügavama lombi kui nende Suzuki Jimny läbida suutis. 20 minutit ja natukest vintsimist hiljem naasid vaprad vintsijad paralleelteele, kust muu seltskond oli möödunud.

Vastseliinas tegime pikema peatuse, et nautida 13. sajandil ehitatud kindlust. Vaade oli hurmav ja peatus venis pikemaks, kui plaanitud. Kindluse torn kõrgus üle lagendiku nagu ennemuistsel ajal (sinna on ehitatud päris hea vaateplatvorm) ning kunagised vaenlased olid hästi näha.

Lõunaks jõudsime Vene piiri lähedale Parmu külla, kust Venemaale on ainult üle jõe minna. Sattusime kokku proua Varvaraga, kelle vanemad on pärit Inglismaalt ja Saksamaalt ning kes ise on eluaeg Eestimaal (tegelikult siis küll Liivimaal) elanud. Kuue lapse vapper ema. Ei olnud temal midagi elu üle kurta. Lapsed toovad poest süüa, buss käib ka, Ainuke häda et lavka ei pidavat enam käima. Tema koer kannab muide nime Reagan. Presidendi nime järgi.

Järgmine punkt oli Eesti-Läti-Venemaa piirikolmnurk, mis legendi järgi pidi olema keset sood. Oli ka. Autodega jõudsime umbes 200 meetri kaugusele (peale mõningast vintsimist, kolme autoga, ülejäänud jäid igaks juhuks ootama) ja edasi jala minnes said siinkirjutaja saapad seestpoolt märjaks. Piir sai siiski nähtud, koosnes see peamiselt kraavist.

Edasi läks teekond suuremat teed pidi Lätti. Ennevanasti, enne Schengeni leppe Baltikumi jõudmist, oli selle tee peal kraav. Täna, vaba liikumise raames on kraav täis aetud ja tee täiesti sõidetav. Kuigi, üldine teede kvaliteet Läti poole peal on pehmelt öeldes kehv.

Õhtuks jõudsime Ibena lähedale soojärve äärde juba valges, seega sai telgid püsti ja (vahelduseks) ka lõkke põlema, siin nimelt lubatakse seda, vastupidiselt Eestipoolsele Liivimaale.

Homme jõuame ilmselt Riia kanti välja ja hakkame tagasi külma Põhjala poole liikuma.