Elukestev vaesus saab alguse lapsepõlves

Esimesel viiel eluaastal vaesuses sirgunud lapsed tunnevad selle mõjusid suure tõenäosusega veel täiskasvanueaski.

Pole ime, et vaesuses kasvamine suurendab tõenäosust kannatada puudust ka täiseas. Värske uurimus näitab aga, et selle määramisel, milliseks kujuneb tulevane sissetulek, on kõige kriitilisemad just esimesed eluaastad, vahendab Discovery News.

Mis veelgi rabavam, kasvav hulk teadusuuringuid näitab, et vaesus lapsepõlves põhjustab pöördumatuid muutuseid ajus — üleüldisest struktuurist suisa geenide avaldumise tasemeni välja.

Taolised avastused tõstavad esile konkreetselt kõige väikemate laste vajadustele keskendunud programmide tähtsust, kinnitavad uurijad.

“Varajased kogemused, olgu head või halvad, on meie organismi sisse ehitatud,” selgitab Massachusettsi osariigis Cambridge’is tegutseva Harvardi ülikooli teadlane Jack Shonkoff.

“Kui alustada elu ebaõnne ja tugeva pinge seisundis, transleeritakse need muutusteks aju töös ja struktuuris, mis omakorda teisendatakse muutusteks rakkude ja neuronite vahelistes ühendustes ja, nagu nüüd selgus, isegi pöördumatuteks muudatusteks geenide avaldumise viisis,” nendib mitut neist mõjudest tõestanud uurimuste autor Thomas Boyce Vancouveri Briti Columbia ülikoolist.

Vaestest peredest laste sooritus mitmes vallas — standardtestidest koolitatuse määrani, käitumuslike ja tervisenäitajateni — on halvem, osutab Madisonis tegutseva Wisconsini ülikooli teadlane Katherine Magnuson. “Me oleme seda pikka aega teadnud. Huvitav ja lubav on aga see, et saame näidata, kuidas nende sümptomite taga on konkreetselt sissetulek, mitte lai teguritepalett, mida vaesusega üldiselt seostatakse,” ütleb Magnuson.

Greg Duncan Irvine’is tegutsevast California ülikoolist uuris teavet valimi aastatel 1968 — 1975 sündinud laste sissetuleku, tervisliku seisundi, haridustaseme ja muude tegurite kohta, mida oli jälgitud täiskasvanueani ja edasi.

Duncan leidis, et laste puhul, kelle perede sissetulek oli 2005. aasta tingimustes väiksem kui 25 000 dollarit aastas, tingis leibkonna sussetuleku kasv 3000 dollari võrra lapse esimese viie eluaasta vältel 17 protsenti kõrgema teenistuse täiskasvanuna ning aasta lõikes peaaegu kuu võrra rohkem töötunde. Taolised mõjud ulatusid vähemalt 37. eluaastani ega sõltunud muudest teguritest nagu nõrk haridustase ja kehv tervis, mida madala sissetulekuga enamasti seostatakse. Kui Duncan uuris lapsepõlve hilisemas faasis kujunenud vaesuse mõjusid, seos haihtus.

Teised uurimused on näidanud, et pere väiksem sissetulek on korrelatsioonis kehvema kognitiivse võimekusega laste juures, osutab Magnuson.

Üks põhjus, miks sissetulek ajule, kognitiivsele ja käitumuslikule sooritusele ja sissetulekutele hilisemas elus taolist mõju avaldab, võib olla tõik, et suurem teenistus võimaldab osta asju nagu raamatud ja tasemel hoidjateenus, mis lapse keskkonda rikastavad.

Samas võib põhjuseks olla hoopis väikse sissetuleku tekitatud pidev stress, mida laps kodus tajub. Paljud ajus aset leidvad bioloogilised muudatused sobivad tõepoolest kokku pikaajalise stressi sümptomitega, nendib Boyce.

Tõendid annavad mõista, et madala sissetulekuga perede laste juures aitavad kognitiivsete ja käitumuslike probleemide tekkele kaasa mõlemad mehhanismid. See tähendab, et välist sekkumist nõuab laste haridus just varajases lapsepõlves, nõustusid uurijad.

Duncani avastused näitavad, et varajane sekkumine võib olla tähtis.

“Me keskendume varajase lapsepõlve kui eriliselt tundliku perioodi potentsiaalile,” ütleb Duncan. “Võttes arvesse kõiki erinevaid majanduspoliitikaid, mida oleme arendanud, pole neis kunagi esinenud eapõhiseid erandeid. Me pole väikelastega peresid kuidagi erinevalt kohelnud. Neile mõeldes on see hea võimalus mõelda privileegide loomisest eriti tähtsal perioodil — maimikueas.”