Elu säilib kasina hapniku kiuste
Ämblik, kes askeldab Himaalaja hõredas õhus, imetabaselt muundunud geenidega haned, jakid ja kala, kes meenutab talvist viinavabrikut – need on üksikud näited liikidest, kes tunnevad end kasina hapnikuga oludes igati mõnusasti.
Hüpikämblik on maailma kõrgeimal elav loom
Hüpikämblik Euophrys omnisuperstes kasutab Himaalaja hõredas õhus hakkama saamiseks ämblikele iseloomulikke erilisi kopse. Need koosnevad kihtidest, mille asetus meenutab raamatulehti, ja nii nimetataksegi neid raamatkopsudeks. Tänu kihtide sellisele asetusele on kopsude pindala väga suur ja need on tõeliselt efektiivsed 6500 m kõrgusel hõredast õhust hapniku omastamisel.
Ämblikud toituvad külmunud putukatest, kelle tuul üles kannab. Hüpikämbliku hüpe võib ulatuda ta enda 50kordse kehapikkuseni ja ta hüppab verd jalgadesse pumbates. See tõstab vererõhku ja ämblik justkui paiskub külmunud toidupakiga teele.
Jaki süda on hiiglaslik
Jakk suudab elada kuni 6100 meetri kõrgusel. Ta eristub nii füsioloogiliselt kui ka anatoomiliselt teistest veislastest, kellest ta 4,9 miljonit aastat tagasi evolutsiooniliselt lahknes.
Kui kõrgmäestiku vähene hapnikusisaldus põhjustab tavalisele veisele eluohtlikult kõrget vererõhku, aitavad geenimutatsioonid jakil olukorda kontrolli all hoida. Tavaliselt hakkab organism hapnikuvaestes oludes rohkem punaseid vereliblesid tootma ning vererõhk tõuseb, aga jakilt on teadlased leidnud kolm muteerunud geeni, mis seda protsessi pidurdavad ja vererõhku niimoodi stabiilsena hoiavad. Jaki hemoglobiin seob hapnikku tõhusamalt ning samas viis teist muteerunud geeni optimeerivad toitainete kasutamist, nii et jakk saab hakkama vähesema ninaesisega.
Jakil on kõrgmäestikus elamiseks muude veislaste ees teisigi eeliseid. Näiteks on tal kaks paari lisaroideid, tänu millele on tal palju suurem kopsumaht. Ka jaki süda on teiste veiste omast suurem, kaaludes lausa kuni 1,5 kg.
Loe hapnikuvaestes tingimustes edukalt hakkama saavate loomade kohta lähemalt septembrikuu Imelisest Teadusest!
