Lahendus pakub uut lootust patsientidele, kelle selgrookahjustust peeti pöödumatuks.

"Katse ja eksituse meetodi asemel rakendame väga piiritletud stimulatsiooni. Selle täpsust võib võrrelda Šveitsi kellaga. Kuna teeme seda samal ajal, kui jõuaks kohale ajust lähtuvad impulsid, tundub see inimestele palju loomulikum.

Ma ei nimetaks seda veel käimiseks, kuid juba pärast mõnepäevast treeningut teevad nad juba astumist meenutavaid liigutusi," selgitas Grégoire Courtine, Lausanne'i riikliku polütehnikumi neuroteadlane ja uurimuse juhtivautor.

Mõned kuud hiljem suutsid uurimisalused liigutada oma jalgu juba ilma elektrilise stimulatsioonita. Miks annab see nii häid tulemusi, töörühm veel päris kindel pole.

"Tõenäoliselt ergutab stimulatsiooni ja ajuaktiivsuse kokkulangevus uute närviühenduste teket. Me ei saa seda muidugi järgi kontrollida, kuna austame oma inimpatsiente selleks liiga palju," muigas Courtine.