Ei ootamatustele: uus vereanalüüsimeetod aitab surma ette ennustada
Yale'i teadlased on loonud meetodi, mille abil on võimalik inimese tõenäolist maksimaalselt bioloogilist vanust välja arvutada, vahendab The Guardian.
Paljude inimeste jaoks võib tulla elus olemise teadvustamine liiga hilja. Nüüd välja töötatud võimalus pakub paljudele eluajal liialt apaatsetele inimestele enda elu planeerida nii, et kõik asjad tehtud saaks ning pärast ei oleks vaja kahetseda, et õigel ajal ei alustatud.
Teadlaste poolt välja töötatud test on üles ehitatud üheksa erineva biomarkeri jälgimisele - just need on võtmeks, et hinnata inimese keha bioloogilist vanust, ehk seda, kui vana keha tundub oma funktsioonide täitmisvõimekuse järgi.
Yale'i Ülikooli teadlaste hinnangul on uus väljatöötatud meetod palju täpsem inimese maksimaalse eluea hindamiskriteerium kui inimese kronoloogiline vanus või üksikute biomarkerite uurimisest tuletatud tulemus.
Yale'i patoloog Morgan Levine ütles, et testi abil on võimalik tuvastada inimesi, kes jäävad bioloogiliselt vanaks keskmisest kiiremini. Just selliste inimeste puhul on haigestumisrisk suurem ning nende keskmine kronoloogiline eluiga on tihti lühem.
"Uuringutulemused näitavad, et isegi sellised inimesed, kes pole haiged ning on väliselt terved, võivad ikkagi oma bioloogilise vanuse poolest teistest erineda," ütles Levine. "Testid näitavad võimalikke riske isegi enne seda, kui kliinilised meetodid neid tuvastada suudavad: me mõõdame seda, kui vana on inimene füsioloogiliselt. Vanuse poolest võib inimene olla 65-aastat vana, kuid ta keha on justkui 70-aasta vanune. Sellisel juhul on inimese suremisrisk kõrgem," selgitas ta.
Test ei ole kasutatav ainult selleks, et näha, kes vananeb rohkem ja kes vähem. Arstid suudavad tulemuste pealt hinnata ka seda, millised faktorid mängivad inimese keha vananemises suurimat rolli ning saavad seega anda patsientidele elustiilinõu, mis võiks bioloogilist vananemist aeglustada.
"Suurim eelis meie testi puhul on see, et nüüd on võimalik hinnata, kas kellelgi on mingi haiguse suhtes suurem risk. See tähendab, et inimest on võimalik tihemini arsti juurde kutsuda ning enne haiguse välja kujunemist selle teket vältida. Meie süsteem näitab, kuidas riske vähendada - näiteks on võimalik sisestada süsteemi patsiendi näidust erinev glükoosinäit ning vaadata seejärel, kuidas haigestumisrisk kujuneb," ütles Levine.
Algsest 42 näitajast valiti välja vaid 9
Teadlased uurisid alguses koguni 42 erinevat biomarkerit - valgete vereliblede hulka, glükoositaset, albumiinitaset veres ja teisi tegureid. Nende hulgast testis kasutatavate tegurite välja valimiseks töötasid teadlased läbi Ameerika Ühendriikides tehtud uuringuid ning otsisid seoseid inimeste tervisenäitajate ja suremusnäitajate vahel. 9 biomarkeri välja valimiseks töötati läbi kaks erinevat uuringut, mis kestsid vahemikes 1988-1994 ja 1999-2010. Kokku töötati läbi 21 000 inimese terviseandmed.
Test arvutab välja inimese fenotüübilise vanuse, mis näitab pigem inimese keha bioloogilist vanust, mitte kronoloogilist vanust. Kui inimese fenotüübiline vanus on kõrgem kui nende kronoloogiline vanus, siis nad vananevad liiga kiiresti, kui väiksem, siis liiga aeglaselt. Teadlased testisid oma uuringut teise, 1999-2010 aastatel läbi viidud uuringus osalenud inimeste peal ning tuvastasid, et naistel on tavaliselt madalam fenotüübiline vanus kui meestel.
Iga aastakene mängib suurt rolli
Kui inimese bioloogiline vanus oli palju kõrgem kui nende "päris" vanus, siis läks üles ka nende enneaegse suremuse näitaja. 50-64-aastaste hulgas surid 25% kõige kiiremini vananejatest järgmise 10 aasta jooksul, samal ajal kui 65-84-aastaste vanusegrupis suri kõige aeglasemini vananejatest järgmise kümne aasta jooksul vaid viiendik.
Iga fenotüübilise ja kronoloogilise vanuse vahel tekkiva aastase erinevuse puhul kerkis 20-39-aastaste grupis suremisrisk 14%, 40-64-aastaste grupis 10% ning 65-84-aastaste vanusegrupis 8%. Kõigi vanusegruppide puhul oli kiiremini vananevatel inimestel aeglasemalt vananevatest rohkem haigusi.
"Suurem osa noorematest inimestest ei sure, pigem peaks tegemist olema ekstreemse juhusega," ütles Levine. "Vanemaks saades muutub suremine pisut rohkem juhusepõhiseks ning võiks lausa öelda, et tegemist on halva õnnega."
Levine usub, et uus meetod on kasulikum, kui tavatestid, nagu näiteks vererõhu mõõtmine. "Selliste testide puhul jäävad riskid tihti kahe silma vahele," ütles ta. "Me tahame olla võimelised riske hindama kogu keskealise elanikkonna puhul - inimeste puhul, kellel pole veel midagi viga ning kelle võimalikud ohumarkerid jääks tavaliste testide puhul kahe silma vahele," ütles Levine.
