Eestisse kerkib üle kümne majaga ökoküla
„Ökoküla tuleb väga ilmekas, kuna iga maja saab olema ainulaadne ning teistest erinev,” ütles Villido. „Ehitamiseks kasutame eri materjale, näiteks savi, paekivi või puitu, samuti lähevad taaskasutusse kõlblikud materjalid, mis vanade majade lammutamisest üle on jäänud.”
Mitme hektari suurusel maalapil ringi jalutades hakkavad silma tulevaste hoonete karkassid, mis tõotavad kasvada omapärasteks ja ilmekateks majadeks. „Siia tuleb teokarbikujuline talu,” osutab Villido ühele vundamendile. Taamal paistab aga poolkuukujulise paarismaja alus.
Mõned eksperimentaalsed ökomajad on Lilleorusse juba ehitatud, ühe puhul on materjaliks kasutatud näiteks roogu ja savi. Valminud hooned hakkavad kergesti silma, sest ehkki mõõtmetelt suhteliselt väikesed, on nende välimus atraktiivne. Küla ja selle kõrval asuv koolituskeskus on küll kaks ise asja — külla kolivate inimeste üks eesmärk on elada Lilleorule võimalikult lähedal, et õppida sealsetel koolitustel elus esinevate probleemidega toimetulekut.
„Praegu elab Lilleorus umbes kümme inimest, sealhulgas ka üks laps, uued majad kasvatavad nende hulka aga tunduvalt,” selgitas Villido. „Selleks sügiseks loodame valmis saada kuus maja, küla lähedale plaanime tulevikus teha ka järve.”
Villido hinnangul katsutakse Lilleorus kombineerida arhailisi ja moodsaid, aga see-eest jätkusuutlikke ehitusvõtteid. „Majad saavad ka elektri- ja veesüsteemi,” lisas ta. Küsimusele, kas majanduslangus ehitustegevust ei takista, vastas Villido, et Lilleoru jääb sellest võrdlemisi puutumata. „Üheks meie sooviks on kasutada peamiselt tööstuslikult töötlemata materjale,” selgitas ta. „Selline soov pole tingitud aga ainult raha säästmisest, vaid on pigem maailmavaateline.”
Tulevase ökoküla kõrval asub ka väike põllulapp, aga Villido nentis, et sellest siiski terve kogukonna aastaringseks toitmiseks ei piisa. „Kasvatatud toiduained tarbime siiski kohapeal, müümise eesmärgil me põldu ei hari.”
Vahetult enne ökoküla ja koolituskeskust eraldavat väravat hakkab silma karikakart meenutav ehitis, mida Villido nimetab elulilleks. „Lilleorusse ehitatud elulill on muide maailma suurim.”
Ökoküla ehitamiseks eraldatud 16 krunti peab Villido optimaalseks hulgaks. „Kui vastav küla valmis saab, siis seda enam kindlasti laiendama ei hakata, sest muidu muutuks asustus liiga tihedaks.”
Ometi ei välista mees võimalust, et kunagi kerkib koolituskeskuse lähedale ikkagi mõni uus küla. „Sellest on praegu aga vara rääkida,” lisas ta ja märkis, et varem valmib kindlasti koolituskompleksi täiendav hoone. „Millal täpselt, see oleneb rahalistest võimalustest.”
Ökokülade teema on Eestis veel võrdlemisi uus. Lilleoru on üks näidetest, mida sageli esile tuuakse, aga toimivaid külasid ja kogukondi on teisigi. Hea näide on Pahkla Camphilli küla, mis on tegutsenud 1990. aastate algusest saadik ning kus noored ja täiskasvanud intellektipuudega inimesed elavad koos tervete inimestega ning muu hulgas kasvatavad ka köögivilju ja loomi, elades suuresti oma toodangust.
Esile võib tuua ka näiteks Järvamaale Esna mõisa ümber tekkinud kogukonna ja Harjumaal asuva Püramiidiküla. Üle Eesti on praegu umbes 15 huvigruppi, kes on ökoküla loomisest huvitatud. Tõsi on muidugi see, et alati ei jõuta planeerimisest kaugemale, ometi on selline huvigruppide arv Eesti kohta hea näitaja. Ökokogukondade ühendus loodi eesmärgiga edendada kogukondlikku mõtte- ja eluviisi.
