Lääne-Euroopas, USAs ja Jaapanis on levinud HI-viiruse B-tüüp ning selle kohta on maailmas tehtud ka kõige rohkem uuringuid. Venemaal ja Ida-Euroopas on seevastu levinuim A-tüüp, kirjutab Novaator.

Enne 2000. aastat Eestis elanud viiruskandjad olid nakatunud kõik B-tüüpi viirusega, kõik nakatunud olid haiguse endaga Euroopast kaasa toonud.

2000. aastal puhkes Eestis süstivate narkomaanide hulgas HIV-epideemia.

„Loogiline oleks olnud mõelda, et meil levis siis kas Venemaalt või Lääne-Euroopast pärit viirus,” ütleb uudse HIV-vaktsiini väljatöötamisega tegeleva biotehnoloogiafirma FIT Biotech teadur Maarja Adojaan.

Ta võttis äsja Tartu ülikoolis doktoritööna kaitstud uurimuses vaatluse alla 141 Eesti HIV-positiivset ning ilmnes, et 75 protsenti neist kannab oma soontes viirust, mida on maailmas registreeritud Aafrikas Malis, Nigeris ja Burkina-Fasos. Samas ei ole võimalik väita, et see viirus oleks otseteed Aafrikast Eestisse toodud. Tegu on üsna haruldase mitme viiruse genoomi segunemisel tekkinud kompleksviirusega (CRF06).

Kuid 15 protsenti Adojaani uuringus osalenutest olid nakatunud hoopis uue struktuuriga mosaiikviirusega. Nimelt on osadel inimestel mitmekordse nakatumise tulemusena kompleksviirus omakorda segunenud teise Eestis esineva, nn. A-tüüpi viirusega. Sellist tüüpi viirust pole maailmas seni leitud kusagilt mujalt peale Eesti.

2005. aastal registreeriti see mosaiikviirus nimega CRF32-06A1 ülemaailmses HI-viiruste andmebaasis, uudne viirus on segu Ukrainas ja Aafrikas levinud viirustest.

Adojaani sõnul on HI-viirus äärmiselt muutlik. Kui võrrelda HIVi ja gripi muutumisvõimet, siis suudab HIV ühe inimese organismis muutuda suuremal määral kui maailmas ringlev gripiviirus terve gripihooaja vältel.

Suur muutlikkus on viirusele vajalik inimese immuunsüsteemi eest põiklemiseks; just see muutlikkus on pähkel, mis muudab HIVi vaktsiini loomise äärmiselt keerukaks.