Eesti vajab tulevikus sõnnikust, silost, põhust ja muudest ülejääkidest biogaasijaamu
Tulevikus võiks selline olla iga suure lauda juures! Nii nagu reoveest toodetava gaasiga sõitvad bussid on Tartus lähiaastatel reaalsuseks saamas (näiteks Rootsis juba on), pannakse põllumajanduslik biomass energia tootmisse esialgu koostootmisjaamades, kus genereeritakse elektri- ja soojusenergiat, kirjutab Roheline Värav.
Eestis sihiks seatud taastuvenergia osakaalu suurendamine lõpptarbimises 25 protsendini aastaks 2020 on küll täiesti saavutatav, ütleb Argo Normak. Et loodust säästa, on vajalik nii uute tehnoloogiate arendamine ja kasutuselevõtmine kui ka energiatarbimise vähendamine.
Argo Normaku sõnul ei ole energiajulgeoleku küsimus pikemas perspektiivis taastuvenergia mahtude suurendamises – lahendust tuleb otsida tarbimise vähendamises ja taastuvate energiaallikate kombineeritud kasutuses. «Niinimetatud absoluutse varustuskindluse tagamise ja tarbimiskasvu soodustamisega ei saa lõputult kaasa minna. Sel puhul tuleb ehitada veel viis põlevkivijaama ja lõpetame ikka suure probleemiga, et meie tarbimispeo jätkamiseks ei ole ressurssi, mida ahju ajada. Ning tuumajaam ei ole siin lahendus, praeguste plaanide järgi soodustab see jätkuvat energia raiskamist ja lükkab probleemi lahendamise lihtsalt edasi, tuues endaga kaasa suured keskkonna- ja terviseriskid,» selgitab Normak.
Kellele tulevikuenergia, kellele igapäev
Maaülikooli vanemteadur Allan Kaasik toob näiteid ajaloo esimestest gaasitootmisseadmetest: Indias Mumbai vaimuhaigete koloonias ehitati taoline juba 1859. aastal, Inglismaal hakati heitvee baasil tänavalaternate kütuseks biogaasi tootma 1895. aastal.
Kui soojema kliimaga Aasia riikides kogutakse biogaasi kilega vooderdatud jäätmeonnidest, siis Eestis otsitakse majanduslikult tasuvamaid lahendusi.
Meie kliima ei ole biogaasi tootvatele bakteritele soodus, mistõttu tuleb välja töötada võimalikult tõhus tootmisrežiim. Eesti suuremad ülikoolid on töö omavahel ära jaotanud, arvestades just biomassi ressursse. Kui Tallinna Tehnikaülikoolis uuritakse eelkõige reoveekäitlemisel ja jäätmete kooskääritamisel tekkivat biogaasi, siis Eesti Maaülikool pühendub põllumajanduslike tootmisjääkide uurimisele. Tartu ülikoolis tegeletakse reoveekäitluse protsessi koormuste optimeerimise ja lämmastikuärastuse teemaga, et biogaasi tootmisega tekkivatele probleemidele reoveejaamas leida parimad lahendused.
Maaülikooli tehnikamaja salasoppidesse peitunud pilootseadmete katselaboris uuritakse biogaasi tootmiseks sobivaid tehnilisi mudeleid. Insener Erkki Jõgi jaoks on biogaasilabori tehnoloogia kavandamine ja juhtimisseadme kokkupanek osutunud põnevaks tööks. Labori põhieesmärk on mõõta ja juhtida biogaasi tootmiseks vajaliku anaeroobse protsessi parameetreid. Katseid on tehtud erinevate põllumajanduslike tootmisjääkidega, meie kohtumise ajal peitub kääritis veiseläga. Eelmahutist, kääritist, järelkääritist ning juhtpaneelist koosnevat keerukat süsteemi saab juhtida arvuti teel. Nii ei pea biogaasi tootja ise kogu aeg kohal olema, vaid saab jälgida mahutis olevat temperatuuri, massi segamisgraafikut ja tootlikkust seal, kus vaid soovib.
Ressursipuudust pole karta
Kuigi gaasi tootmiseks sobib peaaegu igasugune biomass, tuleb tähele panna siiski seda, et erinevate toorainete gaasitootlikkus on erinev. Ka eelistavad kääritis tegutsevad anaeroobsed bakterid võimalikult ühetaolist toorainet, kust nad saavad kõik kasvuks vajaliku. Põllumajanduslike biogaasi tootmisjaamade põhiliseks tooraineks saab olema eelkõige vedel- ja tahesõnnik, lisaks rohtne biomass ja muud ülejäägid. Tuginedes teiste riikide, eelkõige Saksamaa kogemusele, selgub, et spetsiaalselt biogaasi tootmiseks energiakultuure kasvatama hakata siiski ei tasu.
Kuigi katselaboris on toodetavad kogused väikesed ja hetkel otseselt rakendamist ei leia, võiks biogaasi tootmine anda olulise panuse meie energiasüsteemi. Biogaasi saab kasutada sisepõlemismootorites ning katlakütusena soojatootmises. Puhastatuna – see tähendab, et metaani kontsentratsioon gaasis on algselt 50–60 protsendilt suurendatud 96 protsendini – võib biogaasi juhtida üldisesse maagaasivõrku või kasutada autokütusena. Nii saab põllumajandusjäätmetest hoopis energiaallikas, kääritusjäägina kasutatav väetis ei haise põllul, nii nagu seda teeb otse laudast või hoidlast viidav sõnnik.
Põllumajandusliku biogaasi tootmisjaamade rajamist on kavandatud näiteks Aravetele, Ilmatsallu, Vinni ja Oisusse.
Ainus töötav põllumajanduslik biogaasijaam asub Saaremaal Jööris, kus toodetakse biogaasi sealägast. Öeldakse, et sitast saia ei tee. Aga tuleb välja, et ahju kuumaks ajada, et saiapäts küpseks, on sõnniku kaasabil võimalik küll.
Tulevikukütus - biogaas
• Biogaas on anaeroobse kääritamise teel saadud gaasiline kütus, mis koosneb 50–70% metaanist (CH4), 30–40% süsinikdioksiidist (CO2) ja vähemal määral teistest komponentidest: N2, O2, NH4, H2S.
• Biogaasi on võimalik saada loomuliku protsessi käigus soodest, rabadest ja prügilatest ning spetsiaalseid kääriteid kasutades sõnnikust, reoveest, rohtsest biomassist ja teistest biolagunevatest jäätmetest.
• Tavaliselt saab 40–60% orgaanilisest materjalist muuta biogaasiks. Järele jääv turbasarnane aine sobib kasutamiseks väetisena.
• Biogaasi kasutuselevõtt vähendab fossiilsete kütuste kasutamist ning CO2 ja CH4 emissiooni põllumajanduses ja energeetikatööstuses, samuti sõltuvust importkütusest, käitlemisjäägina kasutatav väetis leevendab lõhnaprobleeme võrreldes sõnniku laotamisega põllule, suurendab tööhõivet jpm.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!