Eesti teadlased purustasid 40 aastat püsinud müüdi

Ligi nelikümmend aastat uskus maailma teadlaskond, et kõigi organismide mitokondriaalse DNA süntees käib sisuliselt samamoodi.

Nüüd tõestasid Tartu ülikooli mikrobiokeemikud, et vähemalt pärmseene puhul ei ole lood kaugeltki nii, kirjutab Novaator.

"Umbes 40 aastat tagasi näitasid mitmed USA laborid, et imetajatel on mitokondriaalne DNA rõngasmolekul ning DNA sünteesi alustab RNA. Sealt tekkis uskumus, et see kehtib ka kõigi teiste eluslooduse klasside puhul, aga keegi ei suutnud seda eksperimentaalselt tõestada," ütleb Tartu ülikooli mikrobiokeemia professor Juhan Sedman.

Mitokondrid on raku jõujaamad, kus toodetakse põhiline osa rakule vajalikust energiast. Mitokondri-DNA pärineb iidselt bakterilt, mis on eellaseks nii meile inimestele kui ka taimedele ja seentele. See iidne DNA hoitakse siiani mitokondris alles ning küsimus, kuidas see DNA järgmisse rakku edasi kopeeritakse huvitaski Sedmani käe all töötavat rühma.

Modifitseeritud geenidega pärmseene Candida albicans  tehtud katsed on suures osas teinud Saksamaalt Tartusse doktoriõppesse tulnud Joachim Gerhold. Artikli autorid on lisaks talle ja Juhan Sedmanile veel Anu Aun, Tiiu Sedman ja Priit Jõers.

"Ta on mitokondriaalse DNA struktuuri analüüsis  on Joachim Gerhold kindlasti maailma kolme tugevaima spetsialisti hulgas," märgib Sedman.

Nii õnnestus katsetes tõestada, et pärmiseente puhul algab mitokondri-DNA süntees rekombinantsel teel, ning näidata, et genoomis on piirkonnad, kus see süntees eelistatult lahti läheb. Seega pole siin RNA-d tarvis.

Täna ajakirjas Molecular Cell ilmuva artikli puhul on lääne eksperdid esile tõstnud avastuse üht tahku, mis võiks viia tulevikus seenhaiguste vastaste ravimite väljatöötamiseni.

Nimelt ei ole mitokondriaalne DNA rõngasmolekul nagu imetajate puhul. Pärmil on see DNA hoopis korrapärase võrgustikuna, mille sünteesiks on tarvis mitmeid spetsiifilisi valke.

Just siin peitub uue avastuse rakenduslik võti. Neid valke inimesel ei ole, küll aga tabavad inimesi mitmesugused seenhaigused, kui organism on nõrgestunud või on immuunsus ravimite toimel langenud.

Praegu kasutatavad seenhaiguste vastased ravimid on inimesel väga tugevate kõrvaltoimetega.

"Kuivõrd seentel on rida neile hädavajalikke valke, mida inimesel ei ole, siis neid sihtmärgiks võttes on võimalik seenhaigusi tõrjuda nii, et see ei peaks inimesele kahju tegema," ütleb Sedman.