CRISPR/Cas9
CRISPR/Cas9 on loogiline jätk selles seerias, sest just selle meetodiga saab nüüd väga suure täpsusega muuta DNAd elavates rakkudes ja organismides. Sellist läbimurret oodati väga kaua, kuna varem mainitud saitspetsiiflist mutageneesi saab kasutada ainult labori tingimustes. Ka alternatiivsetel genoomi muutmise viisidel, kasutades transkriptsiooni aktivaatoriga sarnase efektor-ja tsinksõrme nukleaase (TALEN ja ZFN), on palju puudusi. Kuigi ka neid on katsetatud nii mõnegi haiguse ravimise puhul.
CRISPR/Cas9 lugu pakub huvi paljudest aspektidest ning see saab alguse sellest, et väiksemate organismide, eelkõige bakterite, immuunsusmehhanismid ei saa olla nii keerukad, kui nad on imetajatel, sh inimestel.
CRISPR/Cas9 juhtumi puhul oli esmalt oluline aru saada sellest, kuidas bakterid ennast võõra DNA eest kaitsevad. Siis, kui need mehhanismid olid teada, oli vaja leida võimalusi, kuidas neid baktereid saaks molekulaartasemel „ümberprogrammeerida" selliselt, et neid saaks kasutada mis tahes genoomi modifitseerimiseks.
Nobelistid
Tänavune preemia on kahe naisteadlase, Emmanuelle Charpentieri (51) ja Jennifer Doudna (56) lugu. Neil on palju ühist - mõlemad on noored ja karjääri jooksul liikusid palju erinevate teadusasutuste vahel. Professor Charpentier omandas doktorikraadi Pasteuri Instituudis Pariisis, millele järgnes järeldoktorantuuri periood mitmes asutuses USA-s ja siis iseseisva teadlase/grupijuhi kohad Austrias, Rootsis ja Saksamaal. Professor Doudna omandas doktorikraadi Harvardi meditsiinikoolist, oli Colorado Boulderi ülikoolis järeldoktorantuuris ja juhtis oma uurimisrühma Yale'is ja hiljem UC Berkeleys. Nende karjääri ühiseks jooneks on suur kokkupuude erinevate tehnikatega, mis on keemia ja bioloogia piiril, alates biokeemiast kuni kristallograafiani ja bakterigeneetikast kuni naha bioloogiani. Sellist laialdalist ekspertiisi saab omandada ainult töötades erinevates asutustes erinevate projektide juures. Mõlemad teadlased alustasid oma iseseisvat karjääri 2002. aastal, ehk 30-aastastena, mis on näiteks Eestis endiselt üsna haruldane nähtus. Mõlemad uurijad tegid oma esialgsed avastused mitte ainult oma karjääri alguses, vaid see revolutsiooniline lahendus sündis ühise koostööna. Kui professor Charpentierilt päriti, mis tunded tal on seoses Nobeli preemia saamisega, vastas ta: „Minu soov on, et see annaks positiivse sõnumi just noortele naistele, kes sooviksid oma elu pühendada teadusele, ja näidata neile, et ka naisteadlased suudavad auhindu võita. Kuid mis kõige tähtsam, et naisteadlastel on võimalik avaldada oma uuringutega mõju ühiskonnale."