Tallinnas Pirita parkmetsade varjus
vaikselt tegutsev Eli on Eesti kõrgtehnoloogilise
sõjatööstuse üks lipulaev
ning innovaator. Balti riikide juhtiv
tegija armee simulaatorite alal toodab lisaks
erinevaid raadio teel juhitavaid sihtmärgisüsteeme,
tiire ja relvade tagasilööki
imiteerivaid seadmeid, kirjutab ajakiri Inseneeria.
Ettevõttel on kõik, mis rahvusvaheliseks
läbilöögiks vaja – lisaks oma ainulaadsele
patenteeritud lahendusele ka tugev
partnerite võrk ning entusiasm. Seetõttu
leiab Eli tooteid lisaks Euroopa riikidele
– Eesti, Läti, Soome, Inglismaa, Prantsusmaa
jt – ka eksootilisematelt turgudelt
nagu Araabia Ühendemiraadid, Kolumbia,
Bangladesh, Malaisia ja USA.
“Kümme aastat tagasi mõtlesime, et
oleksime väga õnnelikud, kui saaksime
kõik Eesti kaitseväe tellimused. Kuid Eesti
turg on ju nii väike!” leiavad Eli tegevdirektor
Tõnu Vaher ning müügidirektor
Gerry Saarep.
Simulaator nagu päris relv
Simulaator on sõjalist arvutimängu
meenutav toode, mille arendamisel põimuvad
mehaanika, elektroonika ja tarkvaraarendus.
See võimaldab sõdurile rahulikult
ja tubastes tingimustes selgitada laskmise
algtõdesid. Erinevalt arvutimängust
ei kasutata aga laskmiseks mitte hiirt, vaid
päris ehtsat tulirelva. Tõsi küll, mitte päris
laskemoona.
Videoprojektori abil kuvatakse seinale
maastik, kus vastavalt eelsisestatud legendile
hakkavad liikuma tankid või muud
sõjamasinad. Neid sihitakse küll tavalise tankitõrjerelvaga, kuid mürsu asemel on
see varustatud laserkiire sensoriga. Kui
toimub lask, arvutab arvuti tuule suuna,
relva ballistika, tanki liikumiskiiruse ja
relvatoru asendi järgi täpselt välja, kas
sihtmärk sai tabamuse. Kui sai, toimub virtuaalne plahvatus.
Simulaatori mõte on hoida kokku
kalli laskemoona pealt, sest kuivõrd lihtne
“raketipauk” maksab kümneid tuhandeid
kroone, on laserkiir palju odavam. Samuti
saavad sõdurid ja politseinikud simulaatoris ettevalmistuse reaalses konfl iktiolukorras
sihtmärgi tabamiseks. Lisaks simulaatoritele,
kus kasutatakse tulirelvi, võib põhimõtteliselt
luua ka vibulaskmise või koguni
golfi simulaatori. Ent Eli keskendub
sõjatehnikale.
Gruusia valmistub sõjaks
Eesti simulaatorite abil
Esimene kodumaine simulaator valmis
Elis juba 1995. aastal, kui ettevõte tegevust
alustas. Praegu on erinevaid simulaatoreid
Eestis üleval kümneid. Neist
suurim – 12 meetrit lai virtuaalne sõjatanner
Alfons on Tartus, Kaitseväe Ühendatud Õppekeskuses. Eakas virtuaallahinguväli
Alfons valmis kümmekond aastat tagasi ja
toona oli ta Eesti kaitseväe jaoks üle mõistuse
innovaatiline lahendus.
Sellest sai alguse
Eli vilgas arendustöö ning praeguseks
on mitmed “simud” läinud ka ekspordiks – Araabia Ühendemiraatidesse, Lätti ja
Gruusiasse. Enne 2008. aasta augustis puhkenud
Venemaa-Gruusia konflikti teatasid
Eli grusiinidest partnerid, et nemad võtavad
eestlaste saadetud käsitulirelvade ja
tankitõrje simulaatoreid väga tõsiselt, sest
“nad valmistuvad sõjaks”.
Unikaalne patenteeritud
tagasilöögi süsteem
Simulaatori puhul on veel üks väga
tähtis asi. Kuna reaalsetest relvadest lastakse
nii-öelda virtuaalset laskemoona ehk
laserkiiri, tuleb kuidagi tekitada tagasilöök
ja müra, et asi kujuneks võimalikult ehtsaks.
Selleks on Eli mehed leiutanud ja
patenteerinud maailmas üsna unikaalse
toote – käsirelvadele mõeldud tagasilöögining
laadimismehhanismi –, mis annab
laskmisel tugeva tagasilöögi, kasutades
selleks süsihappegaasi.
Pealtnäha on tegu paarikümnesentimeetrise
õõnsa raudtoruga, mis käib relva
sisse, asendades kelku ja lukku. Kui veel
salve panna padrunite asemel väike korduvtäidetav
CO2-balloon, siis hüppab relv
tagasi ja paugub nagu tegelikul tulistamisel.
“Omal ajal mõtlesime välja, et tagasilöögi
saaks teha CO2ga. Üllatuslikult tuli
välja, et sellist lahendust maailmas polegi.
Nüüd ostavad mõned simulaatorite tootjad
tagasilöögimehhanismid meie käest,”
ütleb Vaher.
Neid Eli unikaalseid “raudtorusid”,
mis maksavad pea samapalju kui
relv ise, nimetab Vaher Eli põhitooteks ja
neid müüvad eestlased igal aastal sadu üle
maailma. Turg kasvab iga aastaga.
Eli tellib “raudtorud” allhankena Soomest.
“Seal on paremad ja kallimad tööpingid,
suurema automatiseerituse astmega,
mis võimaldab teha suuremaid partiisid
kiiremini ja odavamalt,” ütleb Saarep.
Äri on riigi strateegilise
kauba komisjoni kontrolli all
Saarepi sõnul napib Elil oma toodete
osas globaalset müügivõimekust. Lihtsam
on müüa tagasilöögimehhanisme suurtele
simulaatorite tootjatele kui minna oma
simulaatoritega nii-öelda võtmed kätte
põhimõttel maailmaturule. Isegi kui Eesti
simulaatorid on väga head, maailma parimad,
maksavad selles äris referentsid.
“Tore oleks ju otse välisriikide sõjajõudude
logistikaosakonnaga kaupa teha,
kuid meil pole veel õnnestunud sinna läbi
murda. Igal pool eelistatakse ikka kodumaiseid
tootjaid,” ütleb Saarep.
Lisaks “sõjaväepoliitikale” tuleb Eli
meestel arvestada ka väga peene kontrolliga
nende äri üle. Iga müügitehing peab
saama riikliku strateegilise kauba komisjoni
heakskiidu. “Kui meile helistab keegi
kusagilt suvalisest maailmanurgast ja soovib
meie toodangut, siis suhtluse alustamisega
pole probleeme. Kuid me peame küsima,
keda ta esindab, ta peab saatma
meile lõpptarbija kinnituse. Siis läheb
taotlus koos kaaskirjadega komisjoni, kust
tuleb vastus müüa või mitte,” kirjeldab
Vaher bürokraatiat.
Mehitamata lennukid
“Made in Estonia“
Eli meeste uus väljakutse on mehitamata
lennukid. Kaitseministeeriumi tellimusel,
kellega fi rmal on head suhted, algas
lennumasinate arendus juba viis aastat
tagasi. Tänaseks on kokku pandud mitu
tiivulist tehnikaimet. Väga jutukad Elis
lennukite osas ei olda, sest konkurentidele
ei taheta anda liiga palju vihjeid. Samuti
on tegu masinatega, mida hakkavad tõenäoliselt
kasutama nii Eesti kaitsevägi kui
ka muud teenistused.
Ühel Eli lennukil on kolmemeetrised
tiivad ning ta kaalub 12 kilogrammi. Kaameraga
varustatuna lendab ta mõnesaja
kilomeetri kaugusele ning pildistab ja filmib objekte vastavalt arvutisse sisestatud
korraldustele.
Teine ja ühtlasi uus mudel, sedapuhku
nelja mootoriga helikopterit meenutav
tehnikaime, on nii kompaktne, et selle
võib panna seljakotti või isegi põue. Ning
erinevalt lennukist on ta võimeline õhus
kohapeal rippuma ja filmima. Võtad kotist
välja, programmeerid talle tegevuse ja
viskad õhku – varsti tuleb ta andmetega
tagasi.
“Näiteks “ütlen” talle, et lähed siit
kilomeetri kaugusele, 300 meetri kõrgusele
ja oled seal pool tundi. Ning tema käib
ära,” illustreerib Vaher. Seda võivad tulevikus
kasutada ka päästeamet või politsei.
Tegemist on mudeliga, mille taga pole
kaitseministeeriumi tellimus, vaid Eli
meeste entusiasm. Nad on veendunud, et
kui lennuk hästi välja kukub, küll siis
mundrikandjad selle omaks võtavad.
Kaitseväe tiivulised
Saarepi sõnul on mehitamata lennumasinate
arenduses põhimure hea tasakaalu
leidmine lennuki kaalu ja külge pandava
tehnika vahel. “Kui tehnikat on liiga
palju, siis lennuk ei lenda. Kui aga liiga
vähe, siis pole temast kasu,” ütleb ta.
Mehitamata luurelennukeid saaks
kaitsevägi Saarepi hinnangul kasutada nii
pataljoni kui ka rühma tarvis. Esimesel
juhul saadetaks lennuk luurele mõnesaja
kilomeetri kaugusele, teisel juhul tehtaks
lähivaatlust mõne kilomeetri raadiuses.
2008. aasta detsembris sai Eesti kaitseväe
Tapa väljaõppekeskus Elilt õhutõrje
tarvis esimesed luurelennukid koos kontrollkeskusega.
Esmane ülesanne neile
võiks olla õppuste vaatlemine.
Eli mehed
on veendunud, et peagi on nad valmis
täitma ka välistellimusi. Eli on nende Eesti
tehnoloogiafirmade hulgas, kes on end
üles andnud Euroopa Kosmoseagentuuri
potentsiaalseteks partneriteks. Saarepi sõnul
on side kosmosega seni spekulatiivne.
“Oleme tiivad maast lahti saanud, esimene
kaks kilomeetrit on käes ja kosmoseni jääb
veel kõigest paarsada,” muigab ta.
