Mitmed välisfirmad mõlgutasid metallibuumi ajal (ja veel praegugi) tõsiseid mõtteid Põhja-Eesti graptoliit-argilliidist (diktüoneemakilt) uraani, molübdeeni, vanaadiumi, aga ka muude metallide tootmiseks. Huviorbiiti sattusid võimalikud plaatinagrupi elemendid, kuld ja hõbe. Kas me siis ise ei teadnud nendest metallidest? Meie teadmised on jäänud paraku ammustesse aegadesse, kui elementide sisalduse määramise aparatuur oli algeline ning elementide tootmiskulud olid suuremadelemendi turuhinnast.
Eesti maapõue graptoliit-argilliidi uraanisisaldus ulatub kohati kuni kilogrammini tonnis, kaevandamisväärsed on ka molübdeen, vanaadium ja ilmselt teisedki metallid, mille sisalduse kohta praegu lihtsalt andmed puuduvad. Uraani sisaldab ka fosforiit, samuti mitmed granitoidsed kivimid Eestimaal. Ilmselt on Eestis (koos Rootsiga) Euroopa suurimad uraanivarud. Kohaliku uraanitooraine kasutamine kerkib kindlasti üles Eesti tuumajaama(de) kavandamise käigus. Maailmas kavandatavate rohkete uute tuumajaamade valguses kasvab uraani tarbimine, kindlasti ka uraani hind. Uraan on strateegiline metall ja sellest võib saada nii mitmete äriliste kui ka poliitiliste huvide kokkupõrkekoht lähitulevikus.
Pikka aega on meile teada Jõhvi piirkonna aluskorra kivimites paiknev rauamaak, mille varudeks arvutati aastakümneid tagasi ligi 630 miljonit tonni (sügavuseni 700 m). Rauamaak praegu suurt kaevandamishuvi ei paku, küll aga lähikonnas esinevad muud elemendid nagu vask, plii ja tsink. Kuna Jõhvi maaki uuriti aastakümneid tagasi, siis vähemesinevate elementide nagu kulla, hõbeda jt sisaldusi ei olnud võimalik tollal kuigi täpselt määrata.
Eesti iseseisvumise ajal pole maakide vastu tegelikult huvi tuntudki. Ei ole välistatud Jõhvi piirkonna geoloogiline sarnasus Rootsi Bergslageni alaga. Viimane aga on oma maapõuerikkustega mänginud üliolulist rolli Rootsi riigi arengus. Kas sarnaseid rikkusi peidab ka Ida-Virumaa või mõni teinegi koht Eestis? Praegu on aeg sellele küsimusele vastata.
Eesti maakoore ülemises osas on kasutatavad lubjakivi, dolomiit, liiv, kruus ja turvas. Alati ei ole ehituslike arengukavade tegemisel arvestatud nende maavarade olemasolu või kättesaadavust. Tee-ehitus nõuab tohutul hulgal liiva ja kruusa, aga ka killustikku. Kui liiva ja kruusa võib uutes avatavates karjäärides isegi jätkuda (kui neid lubatakse avada), on killustikuvajaduse rahuldamiseks ilmselt vaja avada mitmeid uusi lubjakivikarjääre, viimastele on terav ühiskondlik vastuseis. Liiva vajavad ka sadamalaiendused.
Praegu kaevandatakse liiva isegi merest ning uute maardlate otsingud käivad meie territoriaalvetes. Õhku jääb ka küsimus, kust saame graniitkillustikku? Kas kasutame oma materjali või toome seda jätkuvalt laevade ja rongidega? Milline variant on tegelikult keskkonda säästvam ja odavam – praegu ja mõne aasta pärast?
Maailmas uuritakse orgaanikat sisaldavates kivimites tekkinud kildagaasi. Eesti aluspõhjas sisaldavad orgaanikat eeskätt põlevkivi ja graptoliit-argilliit. Kas peaksime neid rikkusi vaatama uue pilguga? Lähituleviku võtmesõna on “puhas” energeetika. Alternatiivse energiaallika otsingutel tegelevad arenenud riigid intensiivselt geotermaalenergia rakendusvõimaluste uuringutega. Eestis on sarnaseid uuringuid siiani tehtud ebapiisavalt. Geotermaal energia kasutuselevõtt on ehk hetkel veel majanduslikult vähetasuv, aga samas on elu näidanud, et ressursside juurutamine läheb alati sujuvamalt ja kindlasti ka odavamalt, kui baasuuringud on varem läbi viidud.
Maavarade kaevandamisega seonduvad kahjulikud ühismõjud Eestis on kindlasti vähenenud. Vajadus looduslike materjalide ja maavarade järele aga kasvab. Ilma uute kruusa-, liivaja lubjakivikarjääride avamiseta ei ole võimalik ehitusplaane ellu viia. Põlevkivikaevandamise jätkamiseta puuduks meil energeetiline iseseisvus, põlevkivikeemia ja -õlitootmine pakuks suuremat lisaväärtust. Lähituleviku võimaluseks on Eesti aluspõhja- ja aluskorrakivimites asuvad metallid.
Metallimaakide kaevandamist Eestis ei saa kindlasti võrrelda kunagiste plaanidega fosforiidi kaevandamisel, samuti oleks otsene keskkonna- ja sotsiaalne mõju ilmselt väiksem kui põlevkivi ja karbonaatsete kivimite kaevandamisel karjäärides. Lisaks geoloogilistele uuringutele peaksid Eesti insenerid arendama edasi loodussäästlikke kaevandamistehnoloogiaid ja olema valmis lähituleviku uuteks väljakutseteks.
