Eesti inseneriasjanduse suurmehi: raudteegeenius Karl Ipsberg

 (6)
Eesti inseneriasjanduse suurmehi: raudteegeenius Karl Ipsberg
-

Insener Karl Ipsberg (1870–1943) seisab Tallinna Tehnikaülikooli rektorite reas esimesena, ehkki ta pole kunagi seda nimetust kandnud, kirjutab tehnikaloolane Vahur Mägi ajakirjas Inseneerias ilmunud suurmehe lühibiograafias.

Karl Ipsberg sündis Tartumaal Suure-Kambjal talumehe peres. Teinud läbi Tartu reaalkooli, läks ta õppima ehitust Riia polütehnikumi. Olles südame põhjani eestlane, ütles ta ära seal laiutanud via germanica’st ja sai esimese eesti korporatsiooni Vironia üheks asutajaks.

Eestlasest inseneril kodumaal tööd leida lootust polnud. Ipsbergi insenerikarjäär algas 1897 jaoskonnaülema abina Rjazan-Uurali raudteel, seejärel osales ta Taga-Baikali raudtee sihi ajamisel, käis vaatamas Itaalias ja Šveitsis raudteede rajamist mägismaal. Ning tagasi Baikali maile, ehitas valmis mitu rasket teelõiku ja tunnelit. Tema viimased Venemaa-aastad möödusid raudteepiirkonna ülema ja raudteekooli kuraatorina Smolenskis.

Rahva edenemise pealt ta teenida ei soovinud

1911 sai tal võõrsil tuuritamisest himu täis ja ta pöördus jõukana ning kõrgete aurahadega kirjatuna tagasi koju. Ta viis katuse alla krediidiühisuse pangamaja ning Estonia teatri- ja kontserdimaja. Töötasuks Estonia ehitusplatsil nähtud vaeva eest arvestati talle 3482 rubla. Sellest üüratust rahahunnikust tagastas ta 2300 rubla Estonia osaühisusele, ülejäänu kinkis Eesti Lastekasvatuse Seltsile. Oma rahva edenemisele kaasaaitamise pealt tema süda teenida ei lubanud.
Tallinn oli tööstust pungil täis, linn kavatses avada tehnikakooli. Konstantin Pätsi Tallinna Teataja ringkonnad rõhusid tehnilise kõrgkooli vajadusele. 1917 tegi linna hariduskomisjon Eesti Tehnika Seltsile ettepaneku võtta tehnikumi loomine enda peale. Sellega oldi päri ning moodustati meeskond õppekavade koostamiseks, kuhu teiste tuntud tehnikategelaste kõrval arvati ka Ipsberg.

Seotud lood:

Tähtis ülesanne – eesti tehniline oskuskeel

Saksa vägede tulekuga 1918. a veebruaris taandus linnavalitsus kooli ettevalmistamisest ja ETSil tuli jätkata üksinda. Okupatsioonivõimud tehnikumi asutamiseks luba ei andnud, viimaks nõustuti tehniliste erikursustega. Kursuste hoolekogu esimesel kogunemisel 1918. a augustis valiti Ipsberg kursuste juhatajaks. M. Lutheri mööblivabrik lubas tundide pidamiseks oma ruume.
Ettelugemiste alguseks määrati 17. september, mis päeva loeme nüüd TTÜ sünnipäevaks. Kuulajaid oli algul 115, tasahaaval tuli neid juurde. Mõni aeg hiljem, Estonias peetud ETSi peakoosolekul, nimetas Ipsberg lähiaja tähtsamaks ülesandeks eesti tehnilise oskuskeele eest hoolitsemist. Kuna kursusi võeti ajutisena, nähes neis kõigest vahesammu üleminekul tehnikaülikoolile, jätkas ETSi õppekomisjon tööd õppekavade kallal, kuhu Ipsberg kutsus osa võtma ka matemaatikuid, füüsikuid ning teisi asjamehi. 1919. a kirjastusühisuse Rahvaülikool välja antud “Tallinna Tehnikumi programm” on selle töö vili. K. Ipsberg kirjutas sinna raudteede kursuse.

Venelased ja sakslased purustasid raudteed

Sakslased polnud veel lahkunud, kui Ajutise Valitsuse teedeminister Ferdinand Peterson kutsus Ipsbergi riigi raudteid korraldama. Teede ülevõtmine käis kiiresti, ehkki lahkujad sõnast kinni ei pidanud, haarates kaasa kõik kättejuhtuva. Õnneks jäid kivisöevarud puutumata, sellega oli, millega Vabadussõjas ronge käigus hoida.
Tallinna raudteetehastes hakati admiral Pitka näpunäidetel relvistama esimest soomusrongi. Suurt peavalu valmistasid sõjaväeveod. Paremad vedurid ja vagunid olid venelased ära viinud, hiljem jätkasid sama sakslased. Jaanuaris 1919 oli Eestil kõigest 22 töökorras laiarööpmelist vedurit ja 400 vagunit. Kõik ülejäänud vajasid putitamist, kõige rohkem vedurid. Taganedes lõhkusid punased raudteel, mis pähe tuli. Ipsberg koos raudteevalitsusega liikus vägede kannul, et teha hädapäraseid parandustöid. Purustatud sildu kogunes 60 ringis, nende hulgas suur terassild üle Narva jõe.

Juba tollal mõeldi Saaremaa-tunneli peale

Vastutusrikkaim ülesanne, mida raudteel sõja käigus täita tuli, oli vägede paiskamine Narva alt Pihkva rindele, sealt edasi Võnnu alla Landeswehri vastu ja siis uuesti tagasi Narva liinile. 1930. aastatel Vabadussõja mälestusmärgi püstitamise ümber puhkenud vaidlustes seisis Ipsberg samba vastu – see on liiga õrn võõraste tuulte suhtes, targem oleks mälestushoone, olgu muuseumiks, arhiiviks või muidu kultuuriasutuseks.
1919 valiti Ipsberg Asutava Kogu liikmeks, pärastpoole oli ta I ja II riigikogu liige. Tartu rahukõnelustel kuulus ta eksperdina Eesti rahusaatkonda. Kui läks piiri tõmbamiseks Eesti ja Läti vahele, määrati ta piirikomisjoni.
Liikluse korrastamise võttis Maanõukogu oma südameasjaks juba 1918. a novembris. Äriringkonnad unistasid jäävabast süvasadamast Kihelkonnal, mis lihtsustanuks kauplemist Rootsiga. See polnud aga mõeldav ilma raudteeühenduseta Saaremaa ja mandri vahel, seoses millega kõneldi koguni merealusest tunnelist üle Viirelaiu.

Esimene elektrirong läks liinile 1924. a sügisel

Kogenud raudteemees Ipsberg manitses arvestama riigi võimalustega – Eesti vajas esmajärjekorras teist teepaela Tallinna ja Tapa vahele, Narva ühendamist Kulgu sadamaga ja Paide-Tamsalu teeotsa ümbertõstmist Tapale. 1921–1923 oli Ipsberg teedeminister K. Pätsi ja Juhan Kuke kabinetis, täites 1921–1922 ühtlasi ka kaubandus-tööstusministri kohuseid. Tema eestvõttel koondati ehitus ja liiklus teedeministeeriumi alla ning rajati riiklik põlevkivi- ja turbatööstus.
Sellesse aega jääb Eesti-Läti raudteeliikluse leping, mille esimesi tulemusi oli otseühenduse sisseseadmine Riiaga. Ka seisis Ipsberg Tallinn-Pääsküla elektriraudtee mõtte sünni juures. Baltimaade esimene elektrirong läks liinile 1924. a sügisel.

Kes tahab inseneriks õppida, mingu välismaale?!

Tallinna Tehnikumi saatus kujunes aga kariderohkeks. Heideti ette küll lõpetajate nappust, küll kaheldi nende oskustes. 1923 vastu võetud inseneride, arhitektide ja tehnikute kutseõiguse seadus tunnistas Tallinna Tehnikumi kõrgemaks õppeasutuseks. Sellest hoolimata lahvatas ikka ja jälle õiendamisi, kas Eesti ülepea vajab oma insenerikooli. Kes tahab õppida, mingu välismaale. Isegi Ipsberg näis ajuti kahtlevat, kas inseneride tehnikum on väikese riigi jaoks parim lahendus. Kui aga 1928. a otsustas riigikogu kooli sulgeda, sai temast kaljukindel kodumaise insenerihariduse eestkõneleja. Tehnilise Hariduse Edendamise Seltsi esimehena korraldas ta Tallinna raekoja saalis suurt kõmu tekitanud kõneõhtu.
1928. a kevadel võeti riigikogus vastu raudteede arendamise seadus, mille järgi kuulus laiarööpmelistest teedest esimeses järjekorras väljaehitamisele Tartu-Petseri ja kitsarööpmelistest Rapla-Virtsu liin. Uute raudteede ehitusameti etteotsa kutsuti Ipsberg.

Kitsarööpmelised vedurid tulid Franz Krulli tehasest

Kui mullatöid Rapla-Virtsu teel ei olnud palju, siis Tartu-Petseri vahel kasvas nende maht arvatust tükk maad suuremaks. Päevast-päeva olnud seal ametis tuhatkond labidameest. Rapla-Virtsu teel oli töömahukas ettevõtmine kivitammi ladumine üle merelahe Virtsu all. Rööpad Tartu-Petseri tee tarvis toodi Prantsusmaalt. Tegelikult kulusid need nõrkade teeosade tugevdamiseks Vägeva-Valga vahel, uue tee ehitusele viidi sealt üles võetud vanad relsid. Prantsusmaalt pidi ostetama ka kitsarööpmelised vedurid, mis aga kokkuhoiust tehti lõpuks valmis Franz Krulli masinatehases Koplis. Mõlemad teelõigud võeti käiku 1931. a talve hakul. Tartu-Petseri tee osutus majanduslikult edukaks, Rapla-Virtsu oma andis kahjumit, kuid ühendus Saaremaaga muutus ometi hõlpsamaks.

Tehnikumi varemetele ehitati üles tehnikaülikool

Insenerihariduse saatus tõusis teravalt esile 1936. a toimunud I Eesti inseneripäeval. Majandus käis tõusuteed, käitiste tehnilise ümberseadmestamise ja oskustööliste väljaõpetamise kõrval tuli mõelda tootmise paremale korraldamisele. Inseneripäev nõudis tehnilise kõrghariduse edasilükkamatut lahendamist. Tootmise kohandamine aja vaimule tähendas rangemaid nõudeid inseneride koolitamisele, selle tihedat sidumist eluga. Viimase vajalikkust oli Ipsberg alati rõhutanud. Samal sügisel ehitati tehnikumi varemetele üles tehnikainstituut, mis peagi sai endale õige nime – tehnikaülikool.

Kui Karl Ipsbergile kurikuulsal 14. juuni ööl järele tuldi, laulnud ta äraviijate autos sirge seljaga “Priius kallis anne”. Ta elu kustus Vjatka surmalaagris.

Artikkel Wikipedias
Ajaloolase Toomas Hiio artikkel EPLis
Eesti Mälu sarjas ilmunud K. Ipsbergi mälestused