Eelajalooline inimroe peitis vanima koera luutükki
Maine’i ülikooli magistrand Samuel Belknap III sattus killu peale 1970. aastatel Texase edelaosast välja kaevatud kuivanud inimroojaproovi analüüsides, vahendab PhysOrg.com
Radiosüsiniku-dateerimismeetodil selgitati välja, et luu on 9400 aastat vana, ning DNA-analüüs kinnitas selle kuulumist koerale — mitte hundile, koiotile või rebasele, rõhutas Belknap.
Kuna luukild leiti sügavalt inimese roojahunnikust ning selle iseloomulik oranžikaspruun toon on omane seedeelundkonnast läbi käinud luudele, kujutab kild endast varaseimat tõendit, et koeri ei pruugitud mitte ainult seltsiks, valvuritööks ja küttimiseks, vaid ka söögiks, ütles ta.
Luutüki leidmise ajal ei uurinud Belknap sugugi koertega seonduvat, vaid tundis huvi hoopis Texases Lower Pecose piirkonnas 1000 kuni 10 000 aasta eest elanud inimeste toiduvaliku ja toitumisharjumuste vastu.
Koertel on inimkultuuris tähtis roll olnud juba aastatuhandeid.
Belgias on väljakaevamistel leitud 31 000 aasta taha ulatuvaid arheoloogilisi jälgi koertest, Tšehhis aga 26 000 aasta ning Siberis 15 000 aasta taguseid säilmeid, osutas California Los Angelese ülikooli evolutsioonibioloogia professor, koerte evolutsiooni ekspert Robert Wayne. Uues Maailmas on tõendid kodustatud koerlastest aga märksa ebakindlamad või pärit palju lähemast minevikust.
Oma uurimuse jaoks laskis Belknap endale postiga saata roojaproove, mis olid aastatel 1974–1975 leitud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus nn Hindsi koopast ja mis olid sellest ajast peale seisnud Texase kõrgema põllumajandus- ja mehaanikakooli A&M University arhiivis. Luukild on umbes 1,5 cm pikk ja 0,8–1,0 cm lai, ehk umbes inimese väikese sõrme küüne mõõtu.
Koos kaasmagistrandiga tuvastas ta luu kui fragmendi koera luustiku sellest piirkonnast, kus kolju selgrooga kokku puutub. Belknapi sõnul meenutas koer, kelle kuklast luutükk pärineb, tõenäoliselt väiksekasvulisi, lühikoonulisi ja lühikarvalisi krantse, kes olid tasandiku-indiaanlaste hõimude traditsioonilised kaaslased.
Luukillu suuruse põhjal järeldab Belknap, et koer kaalus umbes 11–14 kilo. Belknap leidis roojaproovist ka luukribala, mida arvab pärinevat koera jala küljest, ent see oli analüüsimiseks liiga tilluke.
Varasemad arheoloogilised väljakaevamised on USA-s päevavalgele toonud 8000 aasta vanuseid ja vanemaidki koertega seonduvaid leide, ent see on Belknapi kinnitusel esimene kord, mil koerte olemasolu juba niivõrd kauges minevikus teaduslikku kinnitust on leidnud.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!