Do-re-mi-fa-sol-la-si-do: Kes pani paika heliredeli?
Diatooniline heliredel on, niisiis, üks kõige iidsemaid nähtusi muusikakultuuris. Arheoloogiliste kaevamiste käigus on mitmetest kohtadest leitud paarkümmend tuhat aastat tagasi linnuluust valmistatud puhkpillide osi. Aukude asetus pillidel lubab järeldada, et nendel on saanud mängida sedasama diatoonilist helirida, mida me tänapäevalgi tunneme, vahendab Tarkade Klubi.
1964. aastal näitasid hollandi teadlased Plomp ja Levelt, et kui kaks puhastooni kõlavad teineteisega samal ajal, siis sõltub tekkiva heakõlalisuse määr sellest, kuidas need toonid ergastavad sisekõrvas asuvat basilaarmembraani. Kui toonid paiknevad võnkesageduse poolest teineteisele liiga lähedal, on tulemuseks emb-kumb, kas tuiklemised või rämedus (ingl roughness), mida kuulmine tajub ebameeldivana.
Muusikas kasutatavad helid on mitmest erineva sagedusega puhastoonist koosnevad komplekshelid. Seetõttu Plompi ja Levelti tulemusi päris otse muusikahelide vastastikuste suhete kirjeldamisel rakendada ei saa. Siiski võib öelda, et diatoonilise heliredeli astmete vahel üldiselt tekivad konsonantsemad intervallid kui mõne teistsuguse häälestuse korral.
Muusikateadlased rõhutavad, et heliredel peab koosnema kahest erineva suurusega intervallist – ühest ei piisa. Diatoonilises helireas on nendeks suur ja väike sekund, pentatoonilises (viieastmelises) helireas suur sekund ja väike terts, setu rahvalauludes esinevas pooltoon-poolteisttoon helireas vastavalt väike sekund ja väike terts. Kahe erineva intervalli olemasolu helireas tagab nii interpreedile kui ka kuulajale parema orienteerumise võime muusikas.
Psühholoogide seas on XX sajandi II poolel populaarne olnud teooria, mille järgi inimese lühiajaline mälu mahutab seitse pluss/miinus kaks üksikut elementi. Võib-olla saab selle teooria abil seletada, miks heliredeli erinevate astmete arv võrdub just seitsmega.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!