Dinosaurused muutsid elu jooksul kuju, paljud neist tuleb nimekirjast kustutada
On selgunud, et dinosauruste koljud olid peaaegu nagu voolimisvaha muutlike luudega, mis kasvasid ja moodustasid uusi struktuure, samas kui teistes paikades asuvad luud kahanesid, vahendab Imeline Teadus.
„Dinosaurused läbisid noortest loomadest täiskasvanuteks arenedes radikaalseid kujumuutusi. Mõnel juhul olid muutused nii ekstreemsed, et sama liigi noort ja täiskasvanud looma võib pidada erinevateks liikideks,“ selgitab paleontoloog John Scanella Montana Osariigi Ülikooli juures asuvast muuseumist Museum of the Rockies USAs.
Koos oma kolleegi Jack Horneriga on John Scanella tankisuuruse kolmesarvelise tritseeratopsi uuringuga tekitanud paleontoloogia ringkondades furoori. Nimelt näitab uuring, et see dinosaurus koos lähedase sugulase torosaurusega olid tegelikult üks ja sama liik. Samal ajal liidavad teadlased nende kahe juurde veel ühe liigi, nedotseeratopsi ja nimetavad kõiki kolme tritseeratopsideks.
Pole mitte esimene kord, kui ettekujutust tritseeratopsist ümber hinnatakse. Kui 19. sajandil leiti esimesed kaks sarve, pidas paleontoloog Othniel C. Marsh neid ekslikult eelajaloolise võitluspiisoni jäänusteks. Alles siis, kui välja ilmusid hiiglaslikud papagoinoka, sarvede ja kuklaplaadiga koljud, jõudis Marshile kohale, et ta oli leidnud esimese sarvedega dinosauruse. Sellest alates leiti järjest uusi eksemplare ja kokku kirjeldati 16 liiki. Uurimusi iseloomustas siiski kiirustamine ja 1996. aastal võttis paleontoloog Catherine Forster Geroge Washingtoni Ülikoolist USAs ette ühe suurema korrastustöö. Tuli välja, et kirjeldatud liigid olid vaid kahe tänapäeval tunnustatud tritseeratopsi liigi variandid.
Nüüd on John Scanella ja Jack Horner veel ühe sammu võrra kaugemale astunud ja uurinud vanade dinosauruste teatud pseudopopulatsioone. Nad kõik elasid lühikese perioodi jooksul piiratud alal nimega Hell Creek, mis asub Montanas, USAs. Seal on nii palju kivistisi, et Scanella sõnul pole seal võimalik liikuda päevagi ilma tritseeratopsi leidmata. Leitud arvukad eksemplarid on ka põhjuseks, miks teadlased saavad kaardistada loomade elustaadiumid. Ühtekokku on nad uurinud enam kui kolmesadat tritseeratopsi koljut, mille suurus jääb jalgpalli ja väikeste autode vahele. Nende hulgast on need kaks teadlast uurinud mikroskoobiga 29 tritseeratopsi ja üheksa torosauruse luustruktuuri.
Viimase kümne aasta jooksul saadud paremad teadmised luude mikrostruktuurist on tähendanud, et teadlased saavad üksikute loomade vanust väga täpselt määrata. Nii võib mikroskoobis näha, et noorte isendite luudel pole sellist kompaktset tihedat struktuuri, mida võib näha vanemate isendite puhul. Selle juures on fantastiline see, et luude analüüs näitab, et kõik torosauruste eksemplarid on vanad isendid, samas kui kõik tritseeratopside eksemplarid on noored isendid.
Peale selle leidsid teadlased mitme tritseeratopsi isendi puhul märke üleminekust torosauruseks. Torosauruste kuklaplaat on pikem ja selles on kaks suurt auku ning paljude tritseeratopside puhul avastasid teadlased, et kuklaplaadi luud olid nendes kahes vastavas kohas õhemad. See võib olla torosaurustel nähtud aukude moodustumise algus. Teadlaste sõnul on see märk sellest, et kuklaplaadi augud erodeeruvad aktiivselt sedamööda, kuidas kuklaplaadi luud kuju muudavad.
Nende kahe liigi skelette ja hambaid on peale kuklaplaadi erinevuste põhimõtteliselt võimatu teineteisest eristada. Jack Horneri ja John Scanella sõnul leidub sellele siiski üsna lihtne seletus. Niinimetatud torosaurus on lihtsalt tritseeratopsi vanem väljaanne. Seepärast arvavad nad, et torosaurus kui liik tuleks kustutada. Teadlased arvavad, et tritseeratopsil arenes nooruses eksisteerinud tahapoole kaardus otsmikusarvest ja väikesest ogadega kuklaplaadist täiskasvanueaks suurem, ilma ogadeta ja kahe auguga kuklaplaat ning ettesuunatud otsmikusarv.
Kõlab ehk dramaatiliselt, aga loomariigis võib tihti muudatusi näha ja neid tuleb muuhulgas ette sarvilistel imetajatel nagu hirvedel ja gasellidel ning samuti teatud lindudel. Nii on Austraalia jaanalinnusarnasel linnul kaasuaril hari, mis lapsepõlves on peadligi, kuid tõuseb linnu vananedes püsti.
Artiklit dinosaurustest saad lugeda Imelise Teaduse 2011. aasta septembri numbrist. Lugu on neljal leheküljel ning nauditavalt illustreeritud.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!