Demokraatia pole inimeste monopol

 (14)
Demokraatia pole inimeste monopol
AFP/Scanpix

Valitagu kohalikku omavalitsust, riigikogu või europarlamenti, ikka ja jälle tõusetub küsimus, kas valimistulemus vastab kõige paremini ühiskonna huvidele. Võib-olla tasub vastuse otsimisel pöörduda loomariigi poole?

Paljud olendid võtavad otsuseid vastu grupiviisiliselt. Hea näide on mesitaru, mida tihti kujutatakse inimühiskonna metafoorina. Kui mesilaste arv kasvab või neid ähvardab hädaoht, peavad nad uue kodu rajama, aga kuhu? Salk luurajaid saadetakse maastikku seirama. Nood annavad tagasi tulles uudised leitu kohta edasi korduvate tantsusammudega; sammukorduste arv sõltub uue asukoha omadustest. Mõned luurajad külastavad vaid üht oivalist paika, teised mitut vähem ahvatlevat.

Valijamesilased loendavad iga naasnud luuraja kehajõnksatusi ning valivad järgmise luurelennu põhjal välja paremad võimalikud paigad. Ajapikku kerkib esile üksainus selge tulemus ning sülem võtab sihi uude kodusse. Otsus annab valijaskonnale hulga valikuid, samamoodi nagu avalike valimiste puhul.

Koguni alamate loomade seas esineb iselaadset demokraatiat. Helendavad mere-elulised bakterid ei vaevu helendama, kui neid pole koos piisaval hulgal, et tekitada nähtav sähvatus. Samamoodi ei moodustu kriimustatud põlvele septilist kihti enne, kui on kogunenud piisavalt pisikuid, et moodustada "biokile". Igaüks neist annab oma kavatsusest märku vastava signaaliga.

Kui häälte hulk saavutab kriitilise piiri, võimutseb enamus, bakterid liituvad omavahel ning moodustubki kile. Sellises näites võidab lihtne häälteenamus: igaüks nõustub otsusega vilkuda (või klammerduda naabri külge). Nagu poliitikaski, piisab asjade sellisest korraldusest juhul, kui valikuid on ainult kaks. Kui aga võistlus käib mitme osapoole vahel ning tegutsemisvõimalusi on palju, muutub elu komplitseerituks.

Bakterite hääletamistehnikad võivad tunduda hämarad, kuid pisilastele kujutavad need elu ja surma küsimust. Siirupisesse biokilesse mähkunud haigusetekitajad pääsevad peitu teie organismi kaitsereaktsioonide eest ning ei pea pelgama antibiootikume, mis eraldised bakterid tapaks. Sellised halvaendelised kihistused suudavad end suruda kohtadesse, kuhu üksik sissetungija iial ei pääseks.

Üks selline ebameeldiv olend, kes ründab - ja isegi tapab - põletushaavadega patsiente, on bakter Pseudomonas. Kui neid on kogunenud piisaval hulgal ning hääletus nii-öelda läbi läinud, tekib kole ja püsiv kile, mille vastu ei pruugi abi olla isegi arstiteadusest.

Samas moodustavad ka kooleratekitajad makku jõudes kleepuva kile - kuid peagi otsustavad mõned pisikud omal käel õnne otsida ning biokile hakkab lagunema. See on taktikaline otsus: need, kes muudavad oma valikut ja löövad lahku liimjast enamusest, pääsevad esimeste seas välismaailma, mistõttu paranevad nende šansid leida järgmine ohver.

Forte lugeja, mis Sa arvad, milline mudel sobiks paremini Eesti demokraatiale - kas mesilassülemi ratsionaalne konsensus või omakasu nimel ja riikliku ühiskonna arvel tegutsevate, vaateid vastavalt oludele muutvate oportunistide limane mass?