Halb uudis on aga see, et neid on käimas nii palju, et on keeruline öelda, millised võimalikest ravimitest on seda väärt, et nende peale loota.

Kiirus, millega teadlaskond on ravimi leidmise üleskutsele reageerinud, sisendab igatahes lootust, kinnitab arst ja Imperial College Londoni nakkushaiguste uurija Nathan Pfeiffer-Smadja.

Dr Pfeiffer-Smadja on ka üks keskkonnas medRxiv arhiveeritud, 115 COVID-19-ravimi kliinilisi uuringuid hindava uurimuse autoreist. Analüüs pole küll läbinud eelretsenseerimisprotsessi, kuid annab siiski kiire ülevaate mõnedest käimasolevatest uuringutest ja hindab nende ülesehituse kvaliteeti.

„Mina loodan, et juba lähinädalatel ilmuvad esimesed tulemused ja me saame aru, mis toimib ja mis mitte,“ usub Nebraska osariikliku ülikooli sisemeditsiini teaduskonna professor Andre Kalil.

Osa probleemist seisneb selles, et teadus ei jõua hästi pidada sammu viiruse-teemalise avaliku aruteluga. „Hulgaliselt ilmub uudiseid väidetavalt paljulubavatest ravimitest, mille tõhusust ja ohutust pole isegi veel tõeliste katsete käigus testitud. See võib olla probleem, kuna inimesi on võimalik libateadusega eksitada,“ kommenteerib prof Kalil.

Mis tahes uue ravimi potentsiaali hinnates peaksid teadlased endale esitama neli küsimust.

Kus uurimus ilmus?

Uurimus peaks olema eelretsenseeritud (ingl peer-reviewed) ja avaldatud mainekas teadusajakirjas.

Samas tuleb tunnistada, et kuigi teadusajakirjas The International Journal of Antimicrobial Agents ilmus eelretsenseeritud artikkel, mis viitas malaariaravimi klorokviini võimalikule tõhususele COVID-19 ravis, pälvis see üldsuse laialdast tähelepanu hoopis Elon Muski Twitteri-konto ja Google’i-dokumendi kaudu. Viimane oli teadusuuringust väga kaugel, ent seda kajastati, nagu oleks see tõsiseltvõetav teadustöö.

Mõned teadlased eelistavad avaldada uurimusi eelretsenseerimata teadustööde arhiivides nagu bioRxiv või medRxiv, mille kaudu uudised kiiresti levivad, ärgitades ülejäänud teadlaskonda töid kommenteerima. Neis veebikeskkondades ilmunud artiklid pole aga läbinud korrektsetele ajakirja-artiklitele kohaldatavat põhjalikku eelretsenseerimisprotsessi.

Lisaks hinnatakse osa väljaannetest rangemateks, mis tähendab, et neis ilmub tõsiseltvõetavaid teadustöid tõenäolisemalt kui mujal.

Mõistlik on välja selgitada, kui kaua konkreetne väljaanne ilmunud on ja uurida, mida samas ajakirjas seoses COVID-19-ga veel avaldatud on. Samuti võib vaadata ajakirja mõjutegurit (ingl impact factor), mis näitab, kui sageli selles ajakirjas avaldatud töödele teistes teaduslikes uurimustes viidatakse.

Omaette kvaliteedimärk on see, kui uurimust on maininud juhtivad tervishoiuorganisatsioonid nagu maailma tervishoiuorganisatsioon WHO või USA haiguste tõrje keskus CDC, rõhutab prof Kalil. „Kui mõni medikament COVID-19 tõesti mõjutab, võite olla kindlad, et sellest annab teada WHO või CDC veebileht. Nemad tegelevad lahenduste otsimisega ööpäevaringselt,“ ütleb Kalil.

Milliseid „võlusõnu“ uurimus sisaldab?

Mis tahes kliinilist uuringut või selle kajastust lugedes tuleks hoida silmad lahti kahe termini suhtes: „juhuslikustatud“ (ingl randomized) ja „kontrollitud“ (ingl controlled).

„Neid kaht sõna märgates võite olla kindlad, et uurimuse läbi viinud inimesed vähemalt üritasid teadust korrektselt teha,“ märgib Kalil.

Juhuslikustamine e randomiseerimine tähendab, et ravi on kellelegi määratud juhuslikkuse alusel. Teadlased ei vali välja neid, kes ravi saavad või ei saa. „Kontrollimine“ tähendab, et ravi saanud valimi tulemusi kõrvutatakse rühma inimestega, kes kas saavad standardset (s.t mitte eksperimentaalset) ravi, ei saa üldse ravi või mõnedel juhtudel saavad platseebot. Seda valimit nimetatakse kontrollrühmaks (ingl control group).

Veel üks uurimuse usaldusväärsust kergitav termin on „topeltpimendatud“ (ingl double blind). See tähendab, et ei katsealused ega ka katset läbi viivad teadlased ei tea, kes on ravirühmas ja kes kontrollrühmas. Topeltpimendamine aitab vähendada kallutatust selle hindamisel, kas ravi toimis või mitte ja kes sellest abi said.

Uurimuse kirjeldamiseks võidakse kasutada ka nt terminit „avatud“ (ingl open-label); see tähendab, et nii katsealused kui ka teadlased teavad, kes millist ravi saab.

Mõnikord on ravimi või raviviisi iseärasuste tõttu keeruline korraldada topeltpimendatud uuringut. Topeltpimendatus lisab tulemustele kaalu, kuid kõige olulisemad tegurid mis tahes ravi hindamisel on kontrollimine ja juhuslikustamine.

Valimi suurus

Uurimusse hõlmatud patsientide hulk on veel üks oluline tegur, rõhutab Columbia ülikooli viroloog Angela Rassmussen. Kui ravimiuuringus osaleb palju inimesi, on tõenäosus suurem, et tulemused ei johtu mingisugustest individuaalsetest anomaaliatest.

Miks konkreetset ravimit testitakse?

Dr Pfeiffer-Smadja soovitab kas või põgusalt tutvuda argumentidega, millega teadlased mingite ravimite või raviviiside katsetamist põhjendavad.

„Oleme näinud retsenseeritud uurimusi tüvirakuteraapiast, millel on väga napp teaduslik tagapõhi, samuti uuringuid homöopaatiliste preparaatide või toidulisandite mõjudest,“ nendib ta. „Pole andmeid, mis annaksid mõista, et sellistest lähenemistest võiks olla mingisugustki abi sedavõrd tõsise viirusnakkushaiguse vastu.“

Enamasti alustatakse ravimikandidaadiga kliinilisi uuringuid pärast seda, kui sellel on täheldatud soovitud mõjusid loomkatsetes või rakukultuuridega läbi viidud uuringutes, nagu klorokviinil või remdesiviiril, mida katsetati algselt Ebola viirushaiguse ravimiseks.

On hea, kui leidub arvestatavaid eelkliinilisi tõendeid, mis näitavad, et ravimist võib inimestele abi olla, ent sellestki ei piisa, et ravimi tõhusust ja ohutust veenvalt kinnitada. Ometi annavad eelkliinilised tõendid aimu sellest, miks üht või teist ravimit üldse uuritakse.