Coca-Colast on saanud tänapäevase elustiili lahutamatu koostisosa. Ega ilmaasjata nimetata mõnikord tänapäevast popkultuuri ka Coca-Cola-kultuuriks. Kui paljud aga teavad, et algselt oli tumepruun kihisev karastusjook hoopis imerohi paljude ihu- ja vaimuhädade vastu? Kui jook 125 aasta eest loodi, nii just oligi...
John Pemberton (1831–1888) oli uhke lõunaosariiklane, kes kaitses Konföderatsiooni au ja vabadust USA Kodusõjas. 1865. aasta aprillis sai ta Georgia osariigis toimunud Columbuse lahingus haavata. Haavad tegid veel pikalt valu ning seda aitas leevendada morfiin. Sõja järel, tegutsedes rohuteadlasena, alustas ta eksperimente kokapõõsa saadustega, et leida kergendust oma narkosõltuvusele, kirjutab Tarkade Klubi.
Tol ajal olid Euroopas väga populaarsed kokaiini sisaldavad veinijoogid, eriti silmapaistev oli prantsuse keemiku Angelo Mariani toode, mida tunti Vin Mariani nime all. Sellel tervist, tugevust, elujõudu ja muudki lubanud joogil oli mitmeid prominentseid austajaid: Suurbritannia kuninganna Victoria, paavstid Leo XIII ja Pius X jpt.
Vin Marianit eksporditi ka USAsse ning ilmselt sealt tuli Pemberton ideele meisterdada valmis midagi analoogilist. 1885. aastal valmis jook, mille nimeks sai Pemberton’s French Wine Coca. Lisaks veinile ja kokaiinile oli Pemberton sinna lisanud ka koolapähkliekstrakti (kui kofeiini allikat) ja damianat (Põhja-Ameerikas kasvav ning peamiselt armujookides kasutust leidev taim). Oma joogi sihtgrupiks pidas Pemberton ennekõike linnaelanikest kõrgintellektuaale. «Teadlased, õppejõud, luuletajad, advokaadid, arstid ja teised intensiivse mõttetöö tegijad,» ütles Pemberton ise oma toodet ajalehes The Atlanta Journal reklaamides.
Ajakirja Tarkade Klubi viimases numbris:- Kullast kallimad metallid otsakorral?
- Elektriautode kerge kere
- Saarte kummalised elukad
- Miks Pluuto enam planeet ei ole?
- Karude talveune tervisenipid
- Tõeliste salaagentide varustus
Siiski oli tegemist ravimiga, mida vastavalt ka turustati. Abi pidi sellest olema erinevate hädade vastu, mis ulatusid peavalust impotentsuseni. Loomulikult rõhutati võimalikku positiivset efekti morfiinisõltlastele. Kuivõrd lõunaosariikides suhtuti tollal alkoholi (samuti seda sisaldavatesse ravivedelikesse) väga tõrjuvalt, keelustati karskusliikumise survel kohtu poolt peatselt ka Pembertoni imeravim.
Nüüd pidi mees otsima lahenduse mittealkohoolse toote näol. 18. sajandil oli inglise füüsik Jospeh Priestley leiutanud mooduse, kuidas süsihappegaasi abil teha mullivett. Järgmisel sajandil hakkasid gaseeritud veed ja teised mullijoogid üha enam populaarsust koguma – ameeriklastele meeldisid nn soodajoogid. Pemberton lähtus oma arendustöös samuti sellest teadmisest. 1886. aastaks oli toode olemas ning sünnikuupäevaks märgitakse enamasti 29. märts. Jook kujutas endast koola- ja kokakontsentraadil põhinevat siirupit, mida lahjendati karboniseeritud veega.
Nime mõtles välja (tuletades selle loogiliselt kahe peamise komponendi omast) Pembertoni kompanii sekretär ja raamatupidaja Frank Mason Robinson. Ühtlasi oli tema ka see, kes kujundas tänaseni kasutusel oleva Coca-Cola logo. Selleks kasutas ta tollal eriti raamatupidajate seas populaarset kirjatüüpi Spencerian.
Esimene dateeritud müügitehing toimus Atlantas 8. mail 1886: Jacob’s Pharmacy nime kandvas rohupoes kulutas keegi 5 senti, et osta aparaadist lastavat kihisevat ravimit. Nii nagu alkohoolne produkt, pidi ka ilma kraadita jook toimima imerohuna, ravides morfiini- ja oopiumisõltuvust, neurasteeniat, peavalusid jpm.
Pealegi, kuna Coca-Cola oli karboniseeritud jook, pidi ainuüksi see tollaste veendumuste kohaselt tervisele suurepäraselt mõjuma. Üks klaasitäis Coca-Colat sisaldas keskeltläbi ligemale üheksa milligrammi kokaiini (tänavalt hangitud ühekordne doos jäi vahemikku 15–35 mg). Õnneks või kahjuks ei lasknud koolapähklitest tulev kofeiin anda kokaiinil täit efekti.
29. mail 1886 ilmus ajalehes The Atlanta Journal pisike reklaam, milles kutsuti ostma jooki reklaamsõnadega: «Delicious! Refreshing! Exhilarating! Invigorating!» (tõlkes: «Maitsev! Värskendav! Meeltülendav! Ergutav!»). Jooki ei saatnud esialgu siiski imeline müügiedu, huvi selle vastu jäi mõõdukaks. Keskmiselt osteti päevas üheksa klaasitäit. Esimese aastaga teeniti Coca-Cola müügist 50 dollarit, kuivõrd Pembertoni tootmiskulud küündisid aga üle 70 dollari, siis jäädi parajasse kahjumisse.
Kehva tervisega hädas olev Pemberton müüs 1887 oma joogi retsepti 2300 dollari eest Asa Candlerile. Tegelikult puhkes suur segadus kompanii nime ja Coca-Cola retsepti pärast, kuna Pemberton tegi enne surma mõlemaga üsna segaseid tehinguid. Niimoodi olid (vähemalt enda arvates) Coca-Cola omanikeks lisaks Candlerile ka A.C. Mayfield ja Pembertoni poeg Charley.
Pemberton lõi asjas siiski natuke selgust ja kuulutas, et Charley on tema kompanii omanik, aga teised ärimehed võivad kasutada tema toote retsepti. Vältimaks õiguslikke vaidlusi tuli Candler turule alternatiivsete koolajookidega nagu Yum Yum ning Koke, ent mõlema edulugu ning eluiga jäid lühikeseks. Pembertoni poeg tootis küll Coca-Colat, ent tema retsepti järgi valmistatud jook oli maitsjate hinnangul originaalist oluliselt kehvema maitsega.
Mõistes, et ilma konkurente ärist välja surumata edu ei saavuta, hankis Candler 1888. aastal endale Pembertonilt eksklusiivsed õigused Coca-Cola retseptile. Tõsi küll, hiljem tõestas üks konkurentidest, Margaret Dozier, et tema allkirja lepingul on rikutud ja suure tõenäosusega on võltsing ka Pembertoni oma. 1910. aastal põletas aga Candler mingil põhjusel suure osa kompanii algusaegade kohta käivatest dokumentidest, seega oli ülimalt raske tagantjärele midagi tõestada.
Praegune The Coca-Cola Company sai alguse 1892. aastal. Asutajaks seesama Candler ja asutamispaigaks ikka Georgia osariigi pealinn Atlanta. Candler alustas agressiivset turunduskampaaniat ning seda kroonis edu. Ühe kümnendi (1890–1900) jooksul kasvas Coca-Cola siirupi müügimaht 40 korda. Candler laskis teha firmale tuhandete dollarite eest jõulist välireklaami, et jook inimeste alateadvusesse jõuaks ning sinna lõplikult kinnistuks.
Arengule aitas vundamenti rajada Coca-Cola pudelitesse villimine. Candleril sellesse usku ei olnud, kuna tema pähe ei tulnud ühtegi sihtgruppi, kes pudelis jooki osta tahaks. Ta veendi ümber ning esimene pudel Coca-Colaga müüdi 1894. aastal. Candleri suutsid ümber veenda kaks Tennessee osariigist Chattanoogast pärit ärimeest, Benjamin F.Thomas ja Joseph B. Whitehead. Nad käisid talle peale nii kaua, kuni ta oli nõus villimisõigused neile maha müüma. Õigused müüdi hinnaga üks dollar. Hiljem oli Coca-Colal palju vaidlusi selle lepingu tingimuste, tõlgendamise ja muu üle. Esialgu villiti jooki harjumatult võõra kujuga pudelisse, kuulsa kontuuriga pudeli tulekuni jäi veel aastaid.
Atlanta arengu seisukohast oli Candler muide ülioluline mees – 1906. aastal valmis seal tollal linna kõrgeim maja Candler Building (1912 valmis sama nime kandev maja ka Manhattanil New Yorgis, kus praegu tegutseb maailma suurim McDonald’si kiirtoidurestoran), tema nime kandis kohalik lennujaam (praegu Hartsfield-Jacksoni-nimeline), ta toetas ülikoolide ja fondide tegevust. Kõige krooniks oli mees kolm aastat (1916–1919) Atlanta linnapea. Kompanii juhina aga pani aluse sellele, et 20. sajandil saaks Coca-Colast üks maailmamajanduse liidreid.
Eraldi küsimus, mida kõlbaksid lahendama kas või «Müüdimurjad», on muidugi see, et kas Coca-Cola ka tänapäeval kokaiini sisaldab. Coca-Cola algusaegade kohta on eelpool selge vastus olemas ning midagi imestamisväärset seal pole, sest paljud nii siin- kui ka sealpool Atlandi ookeani nägid kokaiinis imerohtu erinevate muude sõltuvuste vastu. Lausa kurikuulsaks on saanud lugu, kuidas noor Sigmund Freud tutvustas mõnuainet oma sõbrale Ernst von Fleischl-Marxowile, et ravida mehe morfiinisõltuvust. Paraku hävitas uus ja tugevam kokaiinisõltuvus sõbra elu üsna kiiresti.
19.–20. sajandi vahetuseks oldi jõutud aga üleüldisele arvamusele, et kokaiin on üsna kahjulik ning algas ka Coca-Cola puhastamine. 1902. aastast on teada, et Coca-Cola kokaiinisisaldus oli 1/400 graani (1 graan = 64 mg) ühe untsi siirupi kohta. Ametlikult loobus Coca-Cola puhta kokaiini lisamisest 1905. aastal.
Tänapäeval pärineb vajaminev komponent Stepani nimelisest kompaniist, kellel on USAs ainuõigus kokaiini töödelda. Puhas kraam läheb meditsiiniasutuste tarbeks, kokapõõsa lehtede töötlemisel tekkinud kokaiinivabad ülejäägid aga peamiselt Coca-Colale. Seega ei saa rõõmustada neid vandenõuteooriate uskujaid, kes väidavad, et koolajook tänagi salajast füüsilist sõltuvust tekitab. Küll sisaldab klassikaline Coca-Cola aga endiselt koolapähklite ekstraktist pärinevat kofeiini.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
