Charles Darwini tee evolutsiooniteooriani
Need, teatab näituse infotahvel, on teaduse ajaloo kaks kõige olulisemat linnunäidist: pilalinnud, kelle Darwin kogus kahelt eri Galápagose saarestikku kuuluvalt saarelt. Esimest korda avalikkusele näidatavad linnud olidki need, kelle uurimine tõukas Darwini mõtted radadele, mis viisid lõpuks evolutsiooniteooria loomiseni.
Ümbermaailmareis purjekal Beagle lubas Darwinil viibida pikalt Lõuna-Ameerikas ja tutvuda sealse faunaga. Nii ei jäänud tähelepanelikule loodusvaatlejale märkamata, et esimesel saarel, kuhu maabuti, San Cristobalil, olid pilalinnud küllalt Lõuna-Ameerika omade sarnased (ent siiski pisut erinevad). Järgmise saare, Floreana, pilalinnud olid teistsugused – millised ja kui palju, saab näitusel või seda artiklit saatvalt pildilt igaüks uurida.
Reisi ajal küpseks teadlaseks saanud Darwini jaoks olid erinevused silmatorkavad ning neid märkmikusse üles kirjutades tõstatas ta nende kõrval küsimuse «liikide stabiilsusest». Selle üle juureldes ning reisi ajal kogutust tõendeid leides hakkas vormuma evolutsiooniteooria, mis tema nime kuulsaks tegi.
Kuigi Charles Darwin oli juba lapsest saati kirglik loodusehuviline, nägi isa talle ette hoopis seisusekohase vaimulikukarjääri. Kool noort Darwinit eriti ei köitnud, et mitte öelda – lausa tüütas. Cambridge’is vormiliselt usuteadust tudeerides võistles ta ühe kaastudengiga hoopis selles, kumb suudab koguda rohkem põrnikaliike.
Ent Cambridge’is kohtas Darwin ka meest, kellest sai ta mentor ja kes juhtis noore mehe hobi teaduslikele radadele – botaanik John Stevens Henslow. Sellest võrsus lähedane sõprus ning tihe kirjavahetus. Vastuses ühele kirjale, milles Darwin kirjeldas, kuidas õpib Kanaari saartele geoloogilisele ekspeditsioonile sõitmiseks valmistudes kasutama klinomeetrit, küsis Henslow, kas Darwinile pakuks huvi võtta vastu loodusteadlase koht ümbermaailmareisile suunduva purjeka Beagle pardal.
Darwin oli ettepanekust elevil, kuid paraku polnud seda ta isa, kelle arvates oli tegu omajagu kahtlase värgiga. Pealegi olevat Charlesil, kel vanust juba 22 aastat, paras aeg paikseks jääda ja oma elu sisse seada. Ent, kuna see näib olevat poja suur soov, võib isa sellega leppida, kui mõni auväärt džentelmen reisiplaani toetab. Charlesi õnneks oli selline mees kohe käepärast – onu Josiah Wedgwood. Nii sai see takistus ületatud ja 1831. aasta viimastel päevadel asus laev teele.
Beagle’i reisi rahastas Briti valitsus ning selle peamine eesmärk oli Lõuna-Ameerika ranniku ja sadamate kaardistamine. Selle tulemusel valmivad paremad merekaardid pidid aitama kindlustada Briti huve selles piirkonnas. Töö iseloomu tõttu sai Darwin tegelikult kaks kolmandikku reisil oldud ajast veeta kuival maal – aeganõudev veesügavuste mõõtmine ja muud kaardistustööd sadamate ümbruses oli tegevus, mille puhul Darwin ei pidanud pardal aega veetma.
Darwini täitis rõõmuga juba laeva esimene peatus Roheneemesaartel. Troopiliste taime- ja loomaliikide esimest korda nägemine sundis teda päevikusse kirjutama: «Ka uue mänguasja saanud väike laps ei saaks olla õnnelikum.» Muu hulgas nägi ja kirjeldas Darwin kaheksajalga ning tema värvimuutusi.
Algselt kahe aasta pikkuseks plaanitud reis venis lõpuks peaaegu viieaastaseks. Darwin aina käis, kogus, kirjeldas ja kirjutas. Ta saatis pidevalt kodumaale teele aina uusi looma-, linnu-, taime- ja kiviminäidiseid ning alustas nähtu tõlgendamiseks kirjavahetust paljude juba tunnustatud teadlastega.
Nende aastate jooksul kasvas Darwin looduse õhinal uudistajast põhjalikult analüüsivaks teadlaseks. Reisi Beagle’i pardal nimetab ta lausa oma elu kõige olulisemaks sündmuseks. Ennekõike rajasid tehtud tähelepanekud alust evolutsiooniteooriale.
Tol ajal tulenes valdav arusaam loodusest veel sellest, mida loeti Piiblist. Jumal lõi Maa ja kõik liigid umbes 6000 aasta eest, tähendas see. Mitte kõik teadlased polnud sellesse arusaama kivinenud, ent midagi veenvat ei suudetud asemele pakkuda.
Liikide päritolu üle olid mõtisklenud mitmed varasemad looduseuurijad, teiste seas Charles Darwini vanaisa Erasmus. Prantslane Jean-Baptiste Lamarck pakkus välja, et liigid arenevad, pärandades järeltulijatele elu jooksul omandatud tunnuseid, mis aitavad neil paremini kohaneda, kuid see teooria ei leidnud laia poolehoidu.
Pealegi tuli maa seest välja aina rohkem fossiile, mille olemasolu ja iseloomulike joonte seletamine läks jumaliku loomise pooldajatel aina keerukamaks.
Ka Darwin sattus Argentina rannikul kuldsele fossiilisoonele. Punta Alta piirkonna maapõu paljastas arvukalt muistsete imeelukate konte, teiste seas Darwini ehk kõige märkimisväärsemaks leiuks hinnatud hiidvöölase glüptodondi fossiil ja hiiglasliku laisiklase Megatherium’i kolp.
Darwinil ei jäänud märkamata, et nood väljasurnud elukad on kui tänapäevaste loomade hiiglaslikud versioonid. Seoseid ilmnes mujalgi, näiteks elavad tihti teineteisega lähestikku küllalt sarnased liigid. Ning maismaaelukatega sarnanejaid leidub ka saartel, nagu Galápagos, mis asuvad maismaast päris kaugel.
Sarnased küll, aga samas piisavalt erinevad. Teinekord isegi omamoodi ainulaadsed. Näiteks nägi Darwin Galápagosel iguaane, kelle toidulaud asus meres, mitte kuival maal, nagu kõigil teistel iguaanidel.
Galápagosele, mida nimetatakse tihti Darwini evolutsiooniteooriat enim inspireerinud paigaks, jõudis Beagle 1835. aasta septembris, veetes saarestikus viis nädalat. See oli juba reisi lõpuosa ning sinna jõudes oli Darwinil kogunenud hulgaliselt märkmeid liikide seotuse kohta.
Galápagos pakkus veel ohtralt mõtteainet: ainulaadse kohastumusega iguaanid, sarnased ja siiski erinevad pilalinnud, igale saarele ainuomase kilbimustriga kilpkonnad, eri nokakujudega maavärvud, keda Darwin esialgu ei pidanudki sama perekonna lindudeks. Väikesesse punasekaanelisse märkmikku, millesarnaseid ta reisi jooksul oli täis kribanud mitmeid, paneb Darwin reisi viimastel kuudel kirja esimesed mõtted liikide muutumisest.
Varsti lisandub esimene visand fülogeneetilisest puust ehk joonis, millel ühest tüvest hargneb mitu oksa, neist omakorda järgmised mitu, millest mõned lõppevad põikjoonega, tähistades, nagu sugupuu, liikide lahknemisi ühisest esivanemast ja mõnede liikide väljasuremist.
Näib, et kui Darwin hakkas kord evolutsiooniteooriale mõtlema, tabas ta selle põhiolemuse väga kiiresti. Ent miks kulus tal pärast naasmist 24 aastat, enne kui mõtted raamatuks vormusid? Asi ei saanud olla kartuses, et teda poleks kuulda võetud. Reisilt Inglismaale saadetud rikkalik kollektsioon (vähemalt 1500 liiki!) ning kirjavahetus paljude teadlastega olid Darwinist teinud vaat et oma ala superstaari, kindlalt kinnistatud arvestatavate tegijate ringkonda. Kui ta avaldas reisikirjelduse raamatuna, sai sellest bestseller.
Kuid Darwin hindas, et aeg pole veel küps. Ta tajus, et tema teooria on radikaalselt maailmapilti muutev, tekitades kindla peale palju kõmu ning oodata on rünnakuid ja põlgust. Oli see ju seletus, mis sai hakkama jumaliku sekkumiseta. Nii otsustas ta oodata, kinnitades endale, et töötab esmalt mõned kuud südamelähedase nuivähkide uurimuse kallal. Lõpuks pühendas Darwin nuivähkidele kaheksa aastat. Kuigi evolutsiooniteooriat esitleva essee visand oli Darwinil lauasahtlis, jäi ta endiselt väga ettevaatlikuks oma ideede levitamise osas, jagades mõtteid vaid paari lähedase tuttavaga.
Neil aastail sai ta rahumeeli pühenduda teadusele. Pärast reisi kimbutama hakanud salapärase haiguse tõttu tõmbus ta tagasi maakodusse, kus kirjutas ranget päevarežiimi jälgides kümneid olulisi teadustöid ja pidas kirjavahetust tuhandete inimestega üle maailma. Muu hulgas kogus ta sel moel lisaandmeid, mida vajas oma teooria kinnituseks, näiteks tõuaretuse kohta. Ent tegutsema sundis teda üsna ootamatul kombel alles üks 1858. aastal saabunud kiri.
Indoneesias ringi rändav loodusuurija Alfred Russel Wallace, kes oli varem olnud Darwiniga põgusas kirjavahetuses, saatis talle oma essee, mille palus võimalusel edastada trükis ilmumiseks. Kohkunult luges Darwin, et Wallace oli pea sõna-sõnalt kirja pannud samu mõtteid, mida tema oli juba aastaid oma peas kandnud. Esimese hooga oli ta valmis loobuma teooria väljatöötaja aust, kuid sõbrad, kes olid tema visandeid näinud, veensid ta kompromissile, mille kohaselt esitleti Wallace’i esseed ja Darwini visandit ühel ja samal üritusel, jagades esmaavaldaja au võrdselt.
Darwin istus kohe kirjutuslaua taha, õigemini oma ratastega tugitooli, mille käetugedel lebas kirjutamisalusena puitplaat, ning loetud kuudega pani paberile «Liikide tekkimise». See ilmus 1859. aasta novembris.
Evolutsiooniteooria paikapidavus on sestsaadik korduvalt kinnitust leidnud, muu hulgas tänu geneetikale, millest Darwini aegadel veel midagi ei teatud. Uued avastused on süvendanud meie arusaama evolutsioonist ja liikide muutumisest, kuid selle tuum on jäänud samaks, nagu seda kirjeldas Darwin.
Tänu Lõuna-Ameerika ja Galápagose imelisele loodusele nuputas ta välja, mis looduses toimub (evolutsioon) ning suutis ka kirjeldada, kuidas see toimub: liikide kohastumisega ja loodusliku valiku teel. Selles tema geniaalsus peitubki.
