Britid võtsid viikingitel pead maha
2012. aasta Londoni suveolümpia ettevalmistused on käivitanud Suurbritannia edelaosas tohutud ehitusprojektid. Aga juba enne mängude avamist on esimesed mitteametlikud kuldmedalid valmis üleandmiseks - need lähevad rühmale teetöölistele, kes 2009. aasta juunis avastasid rannikulinna Weymouthi lähedal tähelepanuväärse ning õõvastava leiu, kirjutab Imeline Teadus.
Olümpiamängude purjespordikeskuse juurde viiva sissesõidutee ehitusel kaevasid ekskavaatorid välja iidvanade luustikega massihaua, milles keredest eraldi asetsevad kolbad olid kuhjatud ühte hauapoolde. Kokku leiti sealt vähemalt 51 inimese jäänused. Kõik tapetud olid olnud jõulise kehaehitusega – enne vägivaldset surma olid nad pikad, terved, tugevad – ja väga noored. Noorimad alles teismelised, enamus 20- ja vanimad vaid 30-aastased.
Luude süsinikuanalüüsid näitavad, et mehed tapeti 910. ja 1030. aasta vahel, mis paigutab nende surma aega, mil toimusid suured lahingud kohalike anglosakside ning vallutusretkedel olevate viikingite vahel. Hammaste analüüs tõestab, et ohvrid olidki pärit Skandinaaviast.
Teadlased uurisid isotoopide ühendeid hambaemailis ja hambajuurtes ning avastasid, et mehed olid tulnud palju külmema kliimaga piirkonnast kui Suurbritannia ja olid kasvueas söönud proteiinirikast toitu. Nende ja teiste andmete põhjal arvutasid eksperdid välja, et surnud pärinesid Skandinaavia eri piirkondadest. Üks neist oli ikka väga pika teekonna läbinud, sest hambaanalüüs näitas, et ta oli üles kasvanud polaarjoonest põhjapool.
Üle 1000 aasta vana massihaua tekkelugu on segane. Euroopa ühe suurima, peaaegu 400 asjatundjaga Oxfordi sõltumatu arheoloogiakeskuse teadlased analüüsisid ühisel jõul luujäänuseid, et panna kokku pilt kunagi asetleidnud sündmuste käigust. Siiani tehtud avastuste põhjal on väljakaevamiste juht David Score juba nüüd pakkunud välja tõenäolise stsenaariumi: viikingid olid just maabunud briti rannikul ning teel röövretkele sisemaale, kui 200-300 kohalikku anglosaksi nende väesalga peatasid, võõramaalased sisse piirasid ja taganemistee ära lõikasid.
Mõõkade või teiste teravate relvadega ründasid kohalikud viikingeid, kes üritasid end käte ja jalgadega kaitsta. Ühel viikingil lõigati lahingumöllus sõrmed ära, arvatavasti siis, kui ta püüdis pareerida lööki, haarates mõõgaterast. Teisi torgati mõõkadega – hoobid tabasid pähe, näkku, rindu ja selga, kuni skandinaavlased olid lõpuks sedavõrd kurnatud, et loobusid enda kaitsmisest. Seejärel võeti viimne kui üks viiking ülima alanduse märgiks alasti – igatahes pole teadlased leidnud hauast rõivajäänuseid – ja neil raiuti pea maha. Jõhkra vastupanu lõpetuseks visati surnukehad risti-rästi ühishauda, mille ühte otsa paigutati peadekuhi nagu mingi võidurajatis.
Võimalik, et anglosaksid säilitasid viikingite päid omamoodi trofeedena, mis torgati varda otsa ja pandi välja teistele viikingitele hirmuks ning hoiatuseks. Igatahes on tõsiasi, et teadlased on leidnud rohkem kehi kui kolpasid – senised uurimused on näidanud, et puudu on kuni neli kolpa.
Kuigi arheoloogid on jõudnud verise massimõrva seletamisega üsna kaugele, seisab suurem uurimine veel ees. Teadlastel pole vastust küsimusele, kes oli tapatalgute taga ja mis oli selle motiiviks. Kuna on teada nii ligikaudne toimumisaeg kui ka ohvrite päritolu, püüavad arheoloogid nüüd leida juhtlõngu, mis seoksid tapatöö kindla ajaloosündmusega.
