Briti saared murdis mandrist lahti muistne "superjõgi"

 (8)
lamanche
TopFoto/Scanpix

Biskaia lahe setteid uurinud Briti ja Prantsuse teadlased jõudsid järeldusele, et Suurbritanniat Euroopa mandriosast lahutava La Manche’i väina uuristas hiiglaslik jääaja vooluveekogu.

Umbes poole miljoni aasta eest oli Inglismaa ülejäänud Euroopaga ühendatud maismaasilla abil, mis asus umbes Doveri ja Artois’ piirkonna vahel. 450 000 aasta eest sai sellest maasillast tamm, mis eraldas suurt tänapäeva Põhjamere kohal olnud jääpaisjärve ookeanist, mille pind asus jääaja tõttu tänasest merepinnast oluliselt madalamal, vahendab Novaator teadusportaali PhysOrg uudist.

Paisjärv kasvas üha suuremaks ning purustas lõpuks maismaasilla ning kaevas selle asemele kanali, mida tuntakse tänapäeval La Manche’i nime all. Uuristustööd hõlbustas asjaolu, et suur osa sealsest aluspõhjast koosneb võrdlemisi pehmest settekivimist kriidist. Kriit on biogeense tekkega lubjakivi, mis koosneb peamiselt mikroskoopiliste mereelukate kokolitoforiidide kodadest.

Valla pääsenud vesi viis suure osa aluspõhjast kaasa ning setitas selle tänapäeva Biskaia lahte. La Manche’i moodustanud jõge nimetavad teadlased Fleuve Manche. Uurimus ilmus ajakirjas Quaternary Science Reviews.

Teadlased järeldasid settekihte uurides, et Fleuve Manche oli aktiivne kolmel üksteisest eraldatud perioodil umbes 450 000, 160 000 ja 90 000 - 30 000 aasta eest. Jääaegadega vaheldunud soojematel perioodidel oli jõepõhi kaetud ookeaniga, nii nagu  ka praegu.

Uurimuse üks juhte, Phil Gibbard Cambridge’ ülikoolist väidab, et nende teadustöös pööratakse esimest korda tähelepanu setetele, mis Fleuve Manche Biskaia lahte maha jättis. Siiani on teadlastel olnud võimalus uurida maismaasetteid, kuid nendest saadav teave on puudulik ja ebatäielik, sest erosioon on suure osa huvipakkuvast materjalist hävitada jõudnud. Biskaia lahe põhjas on settekihid aga olnud erosiooni eest kaitstud ning pakuvad praegu teadlastele rikkalikku uurimismaterjali.

Gibbard lisab, et uurimus ei ole oluline vaid geoloogia seisukohalt, vaid aitab muu hulgas rekonstrueerida ka Briti saarte asustamisajalugu. „Jääajal kogunes vesi liustikesse ning meretase langes. Seeläbi ühines Suurbritannia saar ülejäänud Euroopaga ning inimesed, taimed ja loomad said vabalt tänase Inglismaa alale levida,” ütleb Gibbard.