Sellise murettekitava küsimuse esitaja pole järjekordne vasakradikaalist aktivist, vaid California Los Angelese Ülikooli Semeli Neuroloogia- ja Käitumisteaduste Instituudi juhataja Peter Whybrow.

“Meile, ameeriklastele on õpetatud, et õnn asub mingisuguse ainelise teekonna lõpp-punktis, kus on palju-palju selliseid asju, mida me tahame,” selgitab Whybrow, raamatu “Ameerika maania: kui rohkemast ei piisa” autor. “Oleme ennast mitmete trikkide abil lollitanud ja usume, et mõistlik on midagi tahta ja seda viivitamatult saada.”

Whybrow maalib häiriva pildi 21. sajandi Ameerika elust, milles miljoneid aastaid kestnud puudusepõhise evolutsiooni käitumuslikud tendentsid põrkuvad valusalt ameeriklaste poolt konstrueeritud ühiskondliku ja majandusliku maailmamudeliga.

Sisseehitatud dopamiini-tasusüsteem teeb himude kohese rahuldamise inimestele väga ihaldusväärseks ning seetõttu on keeruline tulevikku olevikuga tasakaalustada. Süsteem töötas Whybrow’ sõnul hästi ürgses savannis, aga keeldub seda tegemast moodsas äärelinnas. Ameeriklased õgivad rasvast toitu ja ostavad krediitkaartidega luksust, mida ei saa endale tegelikult lubada. Seejärel, ületöötanuna, alamaganuna, krediidivõlg kaelas, avastavad nad, et neid vaevavad ärevus ja masendus.

See individuaalne nõrkus peegeldub ühiskonnas, põllumajanduslikest juurtest lahku kasvanud ja tarbijate liialdusi enam mitte kammitseda suutvates turgudes — mille tulemuseks on praegune majanduskriis, milles Ameerika tasumata arvete laekumistähtaeg jahmatavalt kiiresti kätte jõudis.

Käesolev kriis aga, ütles Whybrow, pakub samas võimaluse ameeriklaste elulaadi ümbermõtlemiseks ning funktsioneeriva riigi ülesehitamiseks nii individuaalselt kui ühiskonnana.

“Oleme häälestunud kõige kohetegemise lainele. Me ei oska hästi tulevikku planeerida, välja arvatud juhtudel, kui satume praegusele sarnastesse olukordadesse, kus oleme sunnitud oma järgmiseid samme arukalt vaagima,” ütles ta. “Mõnes mõttes on see finantskatastroof meie tervisele kasulik. Hakkame taas intuitiivselt mõtlema.”

Whybrow’ sihtmärkide seas on esikohal moodne krediidikulutamis-kultuur. “Vaistlik mõistus on intellektist kõvasti ees. Krediitkaart tähendab lubadust kõike soovitut kohe saada ning tasumisega viivitada,” ütles ta. Ostmine pakub bioloogilises mõttes mõnu — ning kohene tasu kaalub üles tulevikus ähvardavad arved.

Loomulikult on palju ameeriklasi, kes maksavad krediitkaartidega olmearveid ja ostavad leiba, mitte lameekraan-telereid ega uusi arvuteid. “Selles kurvas faktis,” ütles Whybrow, “on süüdi pidevale kasvule orienteeritud kontrollimatu majandussüsteem, mis on turgude jaoks sama loomulik olek kui hüpermarketi toidupoe valik on loomulik inimestele, kelle ainevahetuslik evolutsioonipärand käsitleb rasvu ja suhkruid harvaesinevate haruldustena.”

“Oli aeg, mil see majandussüsteem töötaski. Kuid selleks, et vaba turu nähtamatu käsi toimida saaks, peab see olema tasakaalustatud. Ning praegu on tasakaal kadunud,” ütles Whybrow.

Kunagi olid turud põllumajanduslik institutsioon, selgitas ta, mis tasakaalustas üksikisikute rahuldusetaotlust piirangutega väikekogukondades, kus äripartnerid vaatasid teineteisele silma ning tehingutele kehtestasid piire aeg ja geograafia. Nüüd, kus need piirangud on kaotatud, on turge haaranud krediitkaardi-arvete peenikest kirja lugemast keelduvatele kolledžiõpilastele omane osta-kohe-maksa-hiljem-hoiak.

“Turge võib käsitleda oma tuleviku hüpoteekinud inimestena — ainult et turud tegid seda teiste inimeste rahaga,” ütles ta. “Tulemuseks on Ponzi-pettus (Ingl k Ponzi scheme — finantspettuse vorm, kus hilisemate investorite raha kasutatakse väljamaksmiseks varasematele investoritele.), mille tingib mõtteviis, et ootamise asemel on hea midagi kohe saada. Ning seda kõike tingib üks ja sama vaistlik ajend.”

Nüüd, kus USA majanduse fundamentaalsed liialdused on nii valuliselt paljastatud ning triljonid dollarid paari päeva jooksul tühja õhku haihtunud, peavad ameeriklased hakkama mõtlema, kuidas muuta nii majandust kui iseendid.

Vastused pole lihtsad, hoiatas Whybrow, aga nad on olemas. Rahval on võimalus mõelda loominguliselt, kuidas kehvade töökohtade ja kättesaamatute vajaduste oravarattast välja hüpata, õpetada oma lapsi elama tagasihoidlikult ja võimaluste piires. Linnakujundajad võivad disainida linnu, mis võimaldaksid elada, töötada ja poes käia samas kohas. Valitsused võiksid kodanike nõudmisel pakkuda ühiskondlikke ohutusvõrke, millele saaks toetuda viimased 50 aastat kiratsenud sotsiaalne mobiilsus. Ning Ameerika võiks — nii valus, kui see ka pole — küsida nõu Euroopalt.

“Ameerika on alati uskunud, et on täiuslik ühiskond. Kui kultuuri mootoriks on selline mütoloogia, on raske heita pilk ümberringi ja küsida, kas keegi teeb sedasama meist paremini,” ütles Whybrow. “Kuid meie praeguse olukorra põhjuseid võib leida meie evolutsioonilisest algupärast. Ennast sellise võltskülluse keskelt leides oleme hädas. Ning soovunelm, et suudame Ameerika unelma taaskäivitada, ei vasta lihtsalt tõele.”

Tõlkinud Mart Kalvet.