AVASTUS: Merkuuril purskasid hiljuti vulkaanid

Merkuur üllatab võimsate magnettormide ning hiljutiste märkidega vulkaanilisest tegevusest.

Ajakirjas Science ilmunud artikli kohaselt on Päikesesüsteemi kõige sisemine planeet on tunduvalt elavam, kui eelnevalt arvatud. Kui NASA MESSENGERI-nimeline sond kolmandat korda 2009. aasta septembris Merkuurist mööda lendas, leidis see tõendeid, et planeedi magnettormid on tunduvalt intensiivsemad ja lühiajalisemad kui Maal, vahendab

Fyysika.ee

.

Samuti kirjeldab artikkel, et Merkuur on olnud vulkaaniliselt aktiivne miljard aastat tagasi, tunduvalt hiljem kui teadlased seni arvanud on.

Messengeri septembrikuisel möödalennul vaatlesid astronoomid esimest korda, kuidas magnetiline energia Merkuuri magneetosfääris kasvab. Magnetilised jõujooned moodustavad planeedi Päikesele kiirgusele mittepaljastunud regioonis piltlikult öeldes “saba”. Magneetosaba neelas Päikeselt kümme korda rohkem magnetenergiat kui Maa sedal teeb. Energia vabanes aga vähem kui kolme minutiga, võrreldes kahe kuni kolme tunniga, mis Maa magnetväljal selleks kulub.

Küsimus ei ole ainult Merkuuri läheduses Päikesele, vaid planeedil puudub ionosfäär, mis harilikult Päikese ja planeedi vahelist vastastikmõju aeglustab. See viib omakorda aga kiire ja intensiivse energia akumuleerumiseni, mis tekitab võimsaid magnettorme, ütleb James Slavin, NASA Goddardi-nimelise kosmosekeskuse füüsik.

Teadlasi hämmastab aga see, et protsessi käigus ei avastanud MESSENGER kõrge energiaga laetud osakesi, mida nähakse tihtipeale Maa magnettormide ajal. Samas täheldas neid Mariner 10, mis kivisest planeedist 1974. aastal möödus. Lahendus võib mõistatusele saabuda järgmise aasta märtsis, mil MESSENGER alustab oma aastast orbiiti ümber Merkuuri. Leiud võivad aidata mõista ka laetud osakeste käitumist kõrgetel energiatel Maa enda ümbruses.

Märgid hiljutisest vulkaanilisest tegevusest üllatas teadlasi juba eelmisel sügisel, kui sond saatis esimesed pildid samal kuul toimunud möödalennust. Enamik viiteid sellele tuli kaksikringikujulisest (löögi)basseinist, mida nüüd kutsutakse Rachmaninoffiks. Sisemise ringi, mille diameeter on 130 kilomeetrit, tasane pind on teist värvi kui välimine ning selle pinda katavad mõningad kraatrid, kirjutab Louise Prockter John Hopkinsi-nimelisest ülikoolist.

Siseringi pinna värv ning tasasus viitab sellele, et see on tunduvalt noorem kui seda ümbritsev materjal. Vaatluste kohaselt purskasid vulkaanid Merkuuril ligikaudu miljard aastat tagasi, mis on kaks miljardit hiljem, kui eelmised hinnangud on seda väitnud. “Tõendid, mis viitavad et tasandikud on noored, on väga selged — sa võid selgelt, näha, kui vähe on pinnal kraatreid võrreldes seda tasandikku ümbritseva maastikuga,” kinnitab Paul Spudis, Kuu ja Planeeti Instituudi vulkaanilise tegevuse spetsialist Houstonist. Samuti lisab ta, et parim selgitus nende lademete päritolust ongi just nimelt vulkanism.

Prockteri töörühm leidis Rachmainoffist kirdes lisaks veel suure vulkaanilõõri, mis avastati samal möödalennul. Suhteliselt hiljutine vulkaaniline tegevus viitab sellele, et Merkuuri maakoor ei luba soojusel efektiivselt planeedisisemusest maailmaruumi kiirguda. Kui protsess oleks sujuv, oleks vulkaaniline tegevus juba varem lõppenud.

Eelnevate kraatriterohkete Merkuuri tasandike uurimine viis arvamuseni, et Merkuur on geoloogiliselt surnud ning sarnaneb seega pigem Kuule kui Marsile, lisas Spudis. “Uued andmed sunnivad aga meid seda kontseptsiooni läbi vaatama,” arvab vulkanoloog.