Nimeks sai pilv SPT-CL J0456-5345, selle mass ületab Päikese massi 800 triljonit korda (kümme astmes 12). Pilves leidub sadu galaktikaid, vahendab Novaator.

“Tõeline raskekaallane. See on massiivseim galaktikaparv, mis eal selliselt kauguselt leitud,” ütleb uuringu üks autoreid, Harvard-Smithsoni astrofüüsikakeskuse astronoom Mark Brodwin.

Amundsen-Scotti polaarjaamas paikneva 10-meetrise diameetriga Lõunapooluse teleskoobi abil mõõtsid astronoomid punanihet, mille abil on võimalik välja arvutada, kuidas kaugetelt kosmilistelt objektidelt pärinev valgus on universumi paisumise käigus välja veninud.

Hiigelparv asub Maalija tähtkujus umbes seitsme miljardi valgusaasta kaugusel, seega on Maa peal võimalik vaadelda seda, milline see parv nägi välja umbes seitse miljardit aastat eest. Universum oli siis praegusest poole noorem ning Päikesesüsteemi polnud üldse olemas.

Seitsme miljardi aastaga peaks see galaktikaparv olema paisunud oma mõõtmetes umbes neli korda ning kui meil oleks kuidagi võimalik näha selle parve tänast seisu, siis ilmselt oleks tegu universumi suurima galaktikaparvega.

“Parves on palju vanu galaktikaid, mis viitab sellele, et see pidi tekkima universumi väga varases arengujärgus, esimeste paari miljardi aasta jooksul,” väidab Brodwin.

Taoliste galaktikaparvede abil on võimalik uurida, kuidas tumeaine ja tume energia on mõjutanud suurte kosmiliste struktuuride kasvamist. Varasemas universumi arengujärgus oli gravitatsiooni mõju suurem ning ka universum ise kompaktsem ja väiksemate mõõtmetega. Sellistes oludes oli galaktikaparvedel  lihtsam kasvada, eriti piirkondades, kus aine tihedus oli nagunii suurem.

Tänu tumeainele kulges universumi laienemine kiirenevas tempos ning universum muutus hajusamaks. Praegu kontrollib tume energia gravitatsiooni sedavõrd, et uute galaktikaparvede moodustumine pole enam võimalik.

Uuring ilmus ajakirjas Astrophysical Journal.