Väljalülitatud RGS14 geeniga hiired suutsid tavalistest hiirtest paremini meelde jätta varemuuritud asju ning navigeerida labürindis, mis viitab, et töötav RGS14 geen takistab mingil määral õppimisvõimet ja mälutööd. Uurimuse tulemused avaldati ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences, vahendab Novaator ScienceDaily uudist.

Kuna RGS14 tundub hiirte vaimset võimekust alla suruvat, nimetavad geeni uurinud teadlased eesotsas John Hepleriga seda naljatlevalt Homer Simpsoni geeniks. RGS14 on eelkõige sisse lülitatud hipokampuse osas, mida nimetatakse CA2. Juba ammu on teatud, et see ajuosa on seotud uute asjade õppimise ja mälestuste kinnistumisega. CA2 funktsioonid nendes protsessides pole aga teada, ütles Hepler.

RGS14 geen, mis on olemas ka inimestel, leiti enam kui kümme aastat tagasi. Hepler ja tema kolleegid on varem näidanud, et RGS14 geeni pealt toodetud valk reguleerib mitmeid molekule, mis osalevad erinevates õppimise ja mäluga seotud ajusignaalides. Nad usuvad, et RGS14 on nende signaalide kontrollimises võtmetähtsusega.

Et uurida täpsemalt RGS14 funktsiooni, uuris Hepleri kolleeg Sarah Emerson Lee hiiri, kellel see geen oli välja lülitatud. Koos Serena Dudekiga analüüsis ta nende hiirte aju CA2 piirkonna vastust elektrilisele stimulatsioonile. Leiti, et see varem küllaltki inertseks peetud ajuosa oli nüüd võimeline vastuseks stiimulile tekitama tugevamaid ühendusi erinevate ajurakkude vahel, mis on üheks mälestuste moodustumise mehhanismiks. Lisaks oli paranenud ka hiirte võime tunda ära nende puuri varem paigutatud esemeid, samuti suutsid nad kiiremini läbida labürinti.

“Peamiseks küsimuseks on, miks on meil ja hiirtel olemas geen, mis teeb meid rumalamaks — Homer Simpsoni geen,” ütleb Hepler. „Usun, et me ei näe veel tervet pilti. RGS14 võib olla peamiseks kontrollgeeniks ajuosas, mis hoiab õppimise ja mäluga seotud ajusignaalid tasakaalus.”

Esialgu tundub, et RGS14 väljalülitamine hiirtele mingit negatiivset mõju ei avaldanud, kuid on võimalik, et teadlased pole suutnud kõiki muutusi nende ajutöös lihtsalt tuvastada. „On võimalik, et nendel hiirtel on muutunud sotsiaalne käitumine või neil esinevad mingid haigushood,” lisab Hepler. „Muidugi ei pruugi see asi nii olla.” Lee proovib tulevastes uurimistöödes nendele küsimustele vastata.

“Tuleviku-unistuseks on, et oleks võimalik leida aine, mis surub RGS14 geeni alla või lülitab selle välja,” ütleb Hepler. „Nii saaks võib-olla parandada vaimset võimekust.”.