Avastati müstiline võimas neutrontäht
Pulsarid ehk neutrontähed on massiivsete tähtede jäänused. Kuigi nad on tavaliselt kõigest 30-kilomeetrise diameetriga, on nende magnetväljad Päikese omast miljardeid kordi suuremad.
Kõige ekstreemsemate pulsarite pinnal on magnetväli 50-1000 korda tavapärasest suurem ning nad annavad välja võimsat gamma- ja röntgenkiirgust. Astrofüüsikute arvates on gammakiirguse pursete allikaks nende tugevad magnetväljad.
Teoreetiliste uurimuste kohaselt on pulsarite sisemuses olev magnetväli pindmisest veelgi tugevam, mistõttu tähe pind võib deformeeruda ning ka eemale lennata. Magnetvälja kahanemine viib tähe pinna kuumenemise või osakeste kiirenemise tõttu stabiilselt purskuvate röntgenkiirteni.
Hiljuti pakkusid aga teadlased teadusajakirjas Science ilmunud artiklis välja, et seesama energiaallikas võib töötada ka nõrgemate magnetväljadega pulsarites. NASA Chandra ning SWIFT X-Ray observatooriumites läbi viidud vaatlused neutrontähe SGR 0418 kohta viitavad pindmisest väljast tugevama sisemise magnetvälja olemasolule.
"Me pulsaritele omaseid purskeid ja plahvatusi nõrga magnetväljaga neutrontähel," sõnas Silvia Zane, üks uurimuse peaautoreid University College Londonist (UCL).
Pulsarid on väga tugeva magnetväljaga ning pööreldes viivad kõrge energiaga osakeste tuuled energiat tähelt ära, sundides tähe pöörlemiskiirust aeglaselt vähenema. Mis muudab SGR 0418 teistest neutrontähtedest erilisemaks on fakt, et erinevalt aeglustuva pöörlemiskiirusega pulsaritest näitas tähe 490-päevane jälgimine, et pöörlemise kiirus ei vähenegi.
"See on esimene kord, kui sellist asja nähtud on ning see leid paneb meid küsima, kust pärineb tähe energia? Oleme huvitatud ka teadmisest, kui paljud teised nõrga magnetväljaga neutrontähed meie galaktikas mingil hetkel niimoodi käituma võivad hakata," ütleb Zane.
Tähtsaimaks küsimuseks on sisemise ja pindmise magnetvälja tugevuse erinevus. SGR 0418 võib selle küsimuse vastamisel väga kasulikuks osutuda.
