Asutati “Noa laev” toidutagavara säilitamiseks

Teravmägedel avatud hoiupaik säilitab seemned ka ülemaailmse katastroofi korral.

Vahetult enne avamist tegi Longyearbyeni kaevanduslinnakese kohal igikeltsa uuristatud viljasalv üle plaanivälise katse, kui saart raputas 6,2-palline maavärin. Viimsepäeva viljahoidlaks ristitud 130 meetri sügavune kelder pidas sellele vastu sama kergelt, nagu ta peaks tulema järgnevatel sajanditel toime nii üleilmse soojenemise kui ka muude kataklüsmidega.

Ühes Nobeli rahupreemia laureaadist keskkonnakaitsja Wangari Maathaiga esimesed seemned hoiule pannud Norra peaminister Jens Stoltenberg sõnas, et ehitis peab kaitsma “inimtsivilisatsiooni põhilisi alustalasid”.

Projekti mänedÏer Ola Westengen kinnitas ajalehele Norway Post, et kõik riigid, kellel on palutud näidiseid saata, on seda hea meelega teinud. Euroopast saadavad näidiseid eeskätt Saksamaa ning Holland. Vaatamata konfliktidele saabuvad seemned ka sellistest riikidest nagu Pakistan ja Kenya. Suurima panuse annavad aga Filipiinid, kust tuuakse kohale 70 000 riisinäidist 120 liigist.

Seemnete ladustamine aitab säilitada viljade näidiseid ajal, kui toiduainete mitmekesisus niigi katastroofilise kiirusega väheneb. Juhul kui näiteks haiguspuhang peaks ühe liigi täielikult hävitama, ei oleks maailm temast väljasurnud dinosauruste kombel lõplikult ilma ning taime saaks uuesti paljundama hakata.

Seemnenäidiseid hoitakse polüetüleenist ning alumiiniumist ümbrikutes miinus 18 kraadi juures, mis peaks tagama nende säilimise tuhandeteks aastateks. Isegi kui külmutusseadmed üles ütlevad, ei lase igikelts tõusta temperatuuril üle miinus nelja, andes aega aparaate parandada. Ka drastilise kliimasoojenemise korral peaks temperatuur keldris püsima allpool nulli veel kahesaja aasta vältel.

Artikli täisteksti loe Eesti Päevalehe võrguversioonist.