Astronoomid jahivad elu Veenusel

 (7)
Astronoomid jahivad elu Veenusel
AP/Scanpix

Kosmosesondi Venus Express abil tehtud avastused on pannud teadlased arutlema elu võimalikkuse üle Veenusel. Ligi 500kraadise pinnatemperatuuriga ei ole Veenus just esimene koht, kust elu otsima hakata.

Samas, Venus Expressiga tehtud mõõtmiste tulemused kinnitavad, et Veenus ei ole alati selline olnud. Oletatakse, et äkki on bakteritel õnnestunud tuule abil planeeti ümbritsevasse tihedasse pilvekihti rännata ja end seal sisse seada, kirjutab Imeline Teadus.

Venus Express tiirleb ümber Veenuse, mõõtes planeedi pinda ja pilvi muuhulgas ka infrapunaseadmete abil. Praeguseks on jõutud niikaugele, et Veenuse lõunapoolkerast on koostatud kaart. Sellelt on näha, milliseid mineraale planeedi pinnases leidub.

Tõelise pommuudisena väidetakse, et esimest korda leiti maavälist graniiti. Vulkaanilisi kivimeid on kõikjal, ka Veenusel on neid palju, kuid graniit on väga haruldane. Põhjuseks on see, et graniidi moodustumiseks on vaja laamtektoonikat, vett, ja kui uskuda Kopenhaageni Ülikooli geoloogiaprofessorit Minik Rosingit, siis ka elu olemasolu hapnikku tootvate tsüanobakterite näol. Kui taanlase avastus saab kinnituse, võib järeldada, et kauges minevikus oli Veenus meie koduplaneediga suhteliselt sarnane. Seal olid ilmselt ookeanid ja mandrid, kus võis olla elu.

Praegu on Veenuse pealispind elusorganismide jaoks liiga kuum, kuid on märke selle kohta, et planeedil olev elu võis kolida 50 kilomeetri kõrgusele, atmosfääri soodsamatesse tingimustesse. Seal kõigub temperatuur 30 ja 70 kraadi vahel ning rõhk on umbes sama mis Maa pealispinnal. Päris kindlasti on Veenuse pilvedes väävelhapet, kuid selle kontsentratsioon ei ületa ka paljude maapealsete mikroorganismide taluvuspiiri. Peaaegu kindlalt võib väita, et Veenuse pilvkattes valitsevad tingimused on Maa omadega väga sarnased.

Texase Ülikooli teadlased Dirk Schulze-Makuch ja Louis Irwin väidavad, et paljud asjaolud viitavad mikroorganismide olemasolule Veenuse pilvekihis. Eelkõige keemilise tasakaalu seletamatu puudumine pilvedes. Näiteks leidub Veenuse atmosfääris nii vesiniksulfiidi (H2S) kui ka vääveldioksiidi (SO2). Tavatingimustel need kaks gaasi reageerivad omavahel ja kaovad. Mõlema gaasi olemasolu saab tähendada üksnes seda, et neid tekib kusagilt pidevalt juurde. Teadlaste arvates võivad põhjuseks olla mikroorganismid.

Teine märk Veenuse atmosfääri tasakaalustamatuse kohta on süsinikmonooksiidi (CO) puudumine. Seda peaks planeedil suurtes kogustes tekkima, sest Veenuse atmosfäär koosneb põhiliselt süsinikdioksiidist (CO2), see aga puutub kokku päikesekiirguse ja äikesega, mis molekule lõhustavad. Maal on teada umbes 450 mikroorganismi, mis kasutavad ainevahetuses süsinikmonooksiidi. See tõsiasi on loonud teooria, mille kohaselt on süsinikmonooksiidi puudumises Veenusel „süüdi“ mikroorganismid, mis kasutavad süsinikmonooksiidi ja vääveldioksiidi vesiniksulfiidi või karbonüülsulfiidi (COS) moodustamiseks. Karbonüülsulfiid on Veenuse atmosfääris teine laialdaselt levinud väävliühend. Kuigi karbonüülsulfiidi võivad tekitada vulkaanid, osatakse süsinikmonooksiidi puudumist põhjendada ainult bioloogiliste protsessidega. Keemilise tasakaalu puudumine on vaid kaudne tõend. Me ei saa kindlalt väita, et see näitab elu olemasolu Veenusel. Muidugi oleks parem, kui me leiaksime sealt mikroorganisme.

Esimesed sammud nende leidmiseks on astutud. Hetkel murravad teadlased pead mõnede mõistatuslike mõõtmistulemuste kallal, mis pärinevad aastatest 1975 ja 1982. Siis saatis Nõukogude Liit mitu sondi läbi Veenuse atmosfääri. Sondidega avastati umbes ühe mikromeetri pikkused piklikud osakesed – sama suurus ja vorm on ka paljudel maapealsetel mikroorganismidel. 1978. aastal proovisid ameeriklased venelaste mõõtmistulemusi kosmosesondi Pioneer
Venus abil kontrollida. Sond pidi läbi pilvkatte liikudes analüüsima nende väikeste osakeste keemilist koostist, kuid kahjuks ütles seade üles. Seepärast on osakeste olemus meile tänaseni ebaselge.

Haaravat lugu elu otsimisest Veenusel saad lugeda Imelise Teaduse jaanuari numbrist, artikkel on neljal leheküljel ning kvaliteetselt illustreeritud.

Vaadake Imelise Teaduse värske numbri sisu tutvustust SIIT.