20. sajandil nähti kosmosevallutuse algust, aga ka suuremat ulmekirjanduse ja -filmide võidukäiku. Ja paraku on ulmetööstus olnud juba aastaid tegelikust kosmosevallutusest mitu sammu ees. Kosmoseagentuuridel pole nii palju raha, et kõiki olemasolevaidki ideid ellu viia, filmilinal on aga ka võimatuid asju võimalik teoks teha.

Seevastu just tegelikus elus, mitte ulmemaailmas, on oodata murrangut kosmoseülikondade, ehk siis temperatuurikõikumiste- ja kiirguskindla riietuse osas, vahendab DVICE. Jaapani Hamamatsu ülikooli meditsiiniteaduskonnas töötas Takihiko Hariyama juhitud töörühm välja uue nanotehnoloogial põhineva üliõhukese riide, millesse nad riietasid esialgu küll moskiitovastseid. Selgus, et sellises kaitseriietuses oli võimalik kemikaalivannis pool tundi elus püsida. Ka mehaaniline torkimine ei teinud kangasse veel auku.

Nüüd aga, nii nagu 1960. aastate Star Treki algne sari tundub tõelise igandina, kus isegi arvutiajastut õieti ette näha ei suudetud, võib 2009. aastast uuesti alustatud filmisari peagi igandiks muutuda.  Vastsekostüümist kuni terve inimese riietamiseni on veel pikk samm minna, aga kui arvestada, et tänavu välja tuleva järgmise Star Treki filmi tegevus toimiv hüpoteetiliselt aastal 2258, on ka teadlastel palju aega filmilinal nähtavat ületada.

Tundub igatahes, et ulmefilmitööstus on majanduslikult paremal järjel kui maailma kosmoseagentuurid kokku. Kui ulmefilmi Avatar tegemine maksis ligemale 300 miljonit dollarit, siis uue kosmoselaeva Dragon valmimine SpaceX kontsernis maksab kolm korda rohkem. Ühe filmi eelarvega saaks üles saata aga kuus Sojuz TM-tüüpi Vene raketti.