Tegemist pole ka mingite lihtlabaste vääriskividega — Nördlingeni teemandid tekkisid u 15 miljonit aastat tagasi, mil kiirusega 30 kilomeetrit sekundis kihutav asteroid selles paigas Maale kukkus.

Geoloogide hinnangul pidi kosmoserahnu läbimõõt küündima ühe kilomeetrini (mis on ka nüüdisaegse Nördlingeni linna läbimõõt) ja kaal peaaegu kolme miljardi tonnini. Maapinda tabades tekitas see äärmuslikult kõrgeid temperatuure ja ülitugevat rõhku ning moodustas hulgaliselt jämedateralist kivimit, mida nimetatakse süeviidiks ja mis koosneb klaasist, kristallidest ja teemantidest.

Kui inimesed miljoneid aastaid hiljem, 898. aastal e.m.a. asteroidi maandumispaika asulat rajama hakkasid, ei olnud neil aimugi, et nad ehitavad oma kodusid ja ärihooneid maalapile, kus teemantide kontsentratsioon on kõrgeim maailmas — nimelt on piirkonda laiali paisatud teemandikillud nii väikesed, et neid pole palja silmaga nähagi.
Aastaid uskusid Nördlingeni elanikud, et ürgne kraater on päritolu poolest vulkaaniline. Alles 1960. aastatel leidis kinnitust hüpotees, et maapinnalohu on tekitanud hoopis asteroid.

Elanikud, kellel polnud kivimi teemandisisaldusest aimugi, kasutasid süeviiti ehitusmaterjalina. Seetõttu on paljudel linna kuulsamatest rajatistest — mh Püha Jüri kirikul ja keskajast pärinevatel linnamüüri-lõikudel — ootamatult kõrge karaadinumber.

Nüüdisajal Nördlingeni elanikud, mõistagi, teavad, et elavad kümnete teemanditonnide otsas, kuid neil pole vähimatki kavatsust oma elumaju laiali lammutada ja parimale pakkujale maha parseldada. Nagu öeldud, on süeviidis sisalduvad teemandid väga tillukesed, läbimõõduga vähem kui 0,2 mm, mistõttu on need ka praktiliselt väärtusetud isegi nii kõrge tiheduse juures.

Küll aga on linnake leidnud teistsuguse viisi oma geoloogilise eripära pealt tulu teenida. Nimelt käivad turistid meeleldi uudistamas Nördlingeni sillerdavat arhitektuuri ja külastamas Riesi kraatri muuseumit, kus eksponeeritakse kohalikke kivimiproove kõrvuti eksemplaridega teistest sarnastest kraatritest mujal maailmas.