Arvutiteadlane: Tõenäoliselt elame me arvutisimulatsioonis

 (94)
Arvutiteadlane: Tõenäoliselt elame me arvutisimulatsioonis
Kuvatõmmis Matrixi filmistUnsplash / Markus Spiske

MIT arvutiteadlane ja Silicon Valley arvutimängude disainer Rizwan Virk on kirjutanud raamatu "The Simulation Hypothesis," kus ta selgitab detailselt ühte meie aja kõige julgemat teooriat, mille kohaselt on inimkond võimeline looma Matrixi sarnase simulatsiooni. Kui selline võimekus on, siis seda ilmselt ka tehakse. Või on juba tehtud?

Paljud mäletavad ilmselt 1999. aastal kinolinale jõudnud hitt-filmi The Matrix ning selle järgnevaid osi. Mina olin toona põhikooli lõpuklassis ning film tekitas koolijuntsudes rohkelt arutlust ning võib öelda lausa nii, et see muutis noorte poiste arusaama maailmast omajagu.

Hirmutavaim kõige taga oli fakt, et filmi alustalaks olnud teooria tundus kohutavalt realistlik, eriti kui koolis tuli samal ajal õppida erinevate maailma usundite, uskumuste, mütoloogia ning filosoofia alustalasid.

Mõne aasta eest ütles ka positiivselt hullude ideede poolest tuntud Elon Musk välja, et inimkond elabki tõenäoliselt tehisreaalsuses, millesarnast nägime Matrixi filmides: “Tõenäosus, et me ei ela simulatsioonis on üks miljardist.”

Fantaasia, ulme või reaalsus

Rizwan Virk teeb järeldusi arvutiteaduse uuringute ja kontseptsioonide pinnalt, analüüsib tehisintellekte, videomänge, kvantfüüsikat ja leiab seoseid nii ulmevaldkonnaga kui ka iidsete filosoofide arvamustega.

Seotud lood:

Lihtsustatult öeldes näitab Virk oma raamatus just seda, kuidas kõik pisikesed asjad kokku juhatavad meid järelduseni, et me päriselt võimegi eksisteerida just sellises simuleeritud reaalsuses nagu seda oli maatriks (Matrix).

Kui teaduslik või tõsiseltvõetav see kõik on, jääb igaühe enda otsustada, aga teooriale lisab kaalu ja tõsiseltvõetavust asjaolu, et avaldatud raamatu üheks kandvaks fundamentaalseks aluseks on juba 2003. aastal avaldatud Nick Bostromi teadustöö simulatsioonreaalsusest. Virki raamat on selle detailsem edasiarendus.

Nick Bostromi 2003. aasta uuringu detailsest raportist tuli välja, et kõige tõenäolisemalt kasutavad arenenud tsivilisatsioonid tehnoloogiat erinevate simulatsioonide loomiseks, mis omakorda tähendab tõenäoliselt seda, et meid ümbritsevas kõiksuses on palju rohkem simuleeritut kui päris reaalsust.

Arvutimängud aitavad teooriat lahti mõtestada

Fakt on see, et maailma toimimises on asju, mida inimesed lihtsalt ei mõista või ei oska veel mõista. Ainuüksi selle pinnalt võib pidada tõenäoliseks, et me eksisteerime mingis simuleeritud tegelikkuses, päris maailm on midagi muud.

Virki kontseptsiooni on kõige lihtsam lahti mõtestada läbi arvutimängude nagu näiteks World of Warcraft või ka Fortnite, kirjutas Tekniikan Maailma.

Meie teame neid mänge, aga simuleeritud reaalsus võiks sündida justnimelt sarnasest mängust, mis tõsi küll, peaks olema meile teadaolevatest süsteemidest ja arvutustest võrratult keerulisem.

Aga fakt on see, et kõrgelt arenenud tsivilisatsioon on võimeline sellist simulatsiooni looma. Kus maal meie sellel skaalal oleme, ei ole päris selge.

Küll aga annab mõõtkava see, et kui arvutimängude arendajatelt oleks küsitud 1980-ndatel aastatel, kas World of Warcrafti sarnase 3D videomängu loomine või virtuaalreaalsuse mängude loomine on võimalik, siis vastus oleks olnud eitav - toona oleks see nõudnud kogu maailma arvutusvõimsust.

Uudis ei ole aga see, et tehnoloogia ja tehnikad arenevad pidevalt ja näiteks 1993 aastal esitletud arvutimängus Doom kasutatud optimeerimistehnika, kus mäng renderdas vaid konkreetse mängija vaatenurgast olulisi asju, oli suur samm edasi 3D videomängude arengus.

Simulatsiooniteooria seletab suuri müsteeriume

Seega on raamatu taga idee, et meie füüsiline reaalsus, kaugel tahkest füüsilisest universumist, on osa järjest keerukamaks muutuvast arvutimängu sarnasest simulatsioonist, kus kõigil on mitu elu, reaalsus koosneb pikslitest ning mida juhib mingi hiiglaslik tehisintellekt.

Kui mõelda siinkohal näiteks Jumala kontseptsioonile, mütoloogiale, taassündidele, aga ka taevasse pääsemisest, nirvaanast, ufodest ja muust sarnasest, siis just simulatsiooni teooria on see, mis seletab suurimaid müsteeriume, sealhulgas kvantfüüsika ja relatiivse füüsika valdkonnast.

Kuigi Virki idee kõlab pea igast nurgast nagu ulmefilm, on paljud teadlased, insenerid ja professorid võtnud raamatut ja selle aluseks olevat teooriat üsna tõsiselt.

Ennekõike tuleb mõelda sellele, et Simulatsiooni Hüpotees ei ole miski kaasaegne uus idee. Erinevad filosoofid, sealhulgas iidsed, on juba kaua aega väitnud, et me elame mingisuguses illusioonis ja eksisteerivad teised reaalsused, kuhu me oma mõistusega pääseda võime.

Vahet ei ole, kas oled arvutiteadlane, Matrixi sarnaste ulmefilmide fänn, arvutimängude entusiast või ka lihtsalt vaimne "otsija," see Virki raamat puudutab kõikide nimetatud valdkondade erinevaid hüpoteese ja muudavad lugeja arusaamist maailmast.

Äkki võiks selle kõik kokku võtta nii, et mütoloogia, kultuur ja usundid on üritanud aastatuhandeid seletada universumit, elu, inimest, aga nüüd on teadus ja arvutustehnika jõudnud sellisele tasemele, et kogu seda müstikat on võimalik seletada ka teaduslike meetodite kaudu?

Virki mõtetest loe rohkem Voxile antud intervjuust