Teadlased on algoritmi lihtsate mehaaniliste süsteemide peal kontrollinud ja loodavad, et see sobib ka keerukamate loodusnähtuste tarvis, alates kosmoloogiast kuni bioloogiani, vahendavad ERR teadusuudised.

Hod Lipson ja Michael Schmidt kirjeldavad ajakirjas Science algoritmi nii: kõigepealt tuleb uuritavat nähtust kirjeldavate suuruste väärtused arvutisse sisestada, algoritm võtab kõigist neist suurustest üksteise suhtes tuletised, ja saab nii protsessi kulgemise dünaamikast esialgse aimu.

Siis hakkab ta juhuslikkuse põhimõttel võrrandeid koostama, kasutades sisestatud andmeid muutujate ja konstantidena, tulemusi kõrvutab ta varem välja arvutatud tuletistega ja vaatab, millised võrrandid nendega kõige paremini sobivad.

Kõige lõpuks pakub programm välja teatavad niiöelda invariandid, ehk matemaatilised avaldised, mille väärtus jääb vaadeldud protsessis muutumatuks.

Teadlased on seda algoritmi kasutanud mehaanika algkursusest tuttavate süsteemide peal nagu vedru, pendel ja topeltpendel ning vaatlusandmete põhjal tuletas arvuti täiesti iseseisvalt Newtoni teise seaduse.

Teadlased juhivad tähelepanu asjaolule, et programmile ei ole antud mitte mingisuguseid eelteadmisi ei füüsika ega geomeetria kohta.