Hetkel on C-hepatiit teadustöös väga populaarne. Fookuses on nii diagnostika kui ka ravimeetodite ja uute ravimite ning vaktsiinide arendamine.

Tänapäeval on C-hepatiit üks peamisi sotsiaalselt levinud haigusi HIV-viiruse ja tuberkuloosi kõrval. Erinevatele allikatele tuginedes on maailmas C-hepatiidi viirusega nakatunuid umbes 130 miljonit. Igal aastal suureneb C-hepatiidi esinemissagedus erinevates riikides. Mõnedes riikides on viirusekandjate arv oluliselt kõrgem registreeritud patsientide arvust. Selle haiguse ametlikku registreerimist takistab suuresti selle hepatiiditüübi nõrk diagnoosimine.

Haigus kulgeb erinevates staadiumites, haigus avaldamine on sageli peaaegu asümptomaatiline. 75 protsendil juhtudest muutub haigus krooniliseks. Asümptomaatilise HCV-kandja maksarakud kahjustuvad järk-järgult, areneb välja fibroos. Kui patsient ei saa õigeaegset ravi, suureneb tsirroosi või maksavähi oht. Siiski on võimalik haigust algfaasis avastada ning õigeaegse ravi saamisel on enamikel juhtudel paranemine võimalik. Niisiis on praegused ravimeetodid efektiivsed, juhul kui neid kasutatakse õigeaegselt, st haiguse varajases staadiumis. Nõnda peetakse tänapäeva tervishoius väga oluliseks just C-hepatiidi varajast diagnoosimist ja ravi.

Alates 1940ndatest on eri riikide spetsialistid teinud laialdast uuringut "kollatõve" viiruslikust olemusest, muuhulgas haigustekitajatest. Selgus, et patogeenidel ei olnud üheselt mõistetavat iseloomu ja need olid erinevate taksonoomiliste rühmade esindajad. Uuringute käigus jõuti kirjeldada A- ja B-hepatiiti. Tasub mainida ka seda, et 1976. aastal pälvis Ameerika füsioloog Baruch Bloomberg Nobeli preemia meditsiini alal just B-hepatiidi viiruse avastamise eest.

1989. aastaks olid A- ja B-hepatiidi viirused juba tuntud, kuid mitmed vere kaudu levivaid hepatiidiinfektsioone ei suudetud seletada. Houghton, Alter ning Rice avastasid, et tundmatusse viirusesse võivad nakatuda ka šimpansid. See tegi võimalikuks mitmete eksperimentide läbiviimise ning uue kroonilise viirusliku hepatiidi vormi määratlemise. Esialgu nimetati haigust "ei A ega B" hepatiidiks, ning viirust ennast polnud võimalik eraldada.

Olemasolevad viiruste tuvastamise meetodid osutusid kasututeks ning teadlased arendasid välja uue meetodi: šimpanside veres leidunud nukleiinhapetest koguti DNA fragmente. Põhinedes oletusel, et viirusevastased antikehad on olemas hepatiiti põdevate inimeste veres, kasutasid teadlased patsientide seerumit tuvastamaks viirusliku DNA kloonifragmente, mis kodeerivad viiruse proteiine. Selline kloon leitigi. Edasised uuringud näitasid, et see kloon tuletati uuest RNA viirusest. Teadlased nimetasid selle C-hepatiidiks.

C-hepatiidi avastamine oli oluliseks edasiminekuks viirushaigustega võitlemisel. Saadud tulemustel oli oluline tähtsus uute meditsiinitehnoloogiate arengus, neid sai kasutada uue generatsiooni kliinilise praktika ülitõhusa diagnostika ja ravisüsteemide arendamisel ja rakendamisel.

Tänu Harvey J. Alteri, Michael Houghtoni ja Charles M. Rice'i tööle on nüüd saadaval C-hepatiidi veretestid. Lisaks tegi nende töö võimalikuks viirusvastase ravimi arendamise võitlemaks C-hepatiidiga. Selle tulemusena on nüüd võimalik haiguse õigeaegne diagnoosimine ning selle arengu peatamine, mis on kahtlemata väärtuslik saavutus sotsiaalkaitses ja tervishoius. Esmakordselt saab ravida kroonilist hepatiiti, mis annab lootust haiguse täielikuks alistamiseks tulevikus. Seega on tegu meie ajastu ühe suurima avastusega, mis on kindlasti väärt seda kõrget autasu.