ARVAMUS | Kas ainult teadlaste võidukäik koroonaviiruse vastu?
- Lisaks viiruse testimisele juurutada antikehade-põhist diagnostikat selleks, et paranenud inimesed saaksid võimalikult kiiresti tagasi tööle naasta.
Gloobalsetele väljakutsetele vastatakse ülemaailmsete pingutustega. ÜRO määratles hiljuti 17 väljakutset, ükski neist polnud otseselt seotud koroonaviirusega võitlemisega, kuid nende seas on teemad, mis on meie ühiskonnale olulised.
Primaarseks on hea tervis ja heaolu (eesmärk #3) ning tänase olukorraga kaasa minnes – partnerlus (eesmärk #17). Euroopa tasemel aga võitleme ühe eesmärgi nimel teise vastu. Kas tegemist on õige lähenemisega?
Ajal, mil maailm otsib meetmeid olemasolevate haiguste välja juurimiseks, tuli koroonaviirus (SARS-CoV-2). Selles pole midagi erilist, sest eks musta luige tüüpi kaasuseid (väikese tõenäosusega, kuid väga suure mõjuga) on ka varem ette tulnud. Kuid milline tulevik meid ootab ja mida me saame sellest õppetunnist kaasa võtta? Sellele on meil kõigil kohustus hakata mõtlema juba täna.
Meil on meedikuid, epidemiolooge, biolooge, keemikuid, füüsikuid-IT-matemaatikuid, kes igaüks oskuslikult praktiseerivad oma erialasid. Kuid paraku nad ei suhtle omavahel igapäevaselt ning kui tekib hädaolukord, siis on neil raske leida omavahel ühist keelt.
Maailmas, eriti USAs ja Suurbritannias, on olemas teadusharu, mis ühendab keemiat ja bioloogiat siirdemeditsiiniga. Selle nimeks on keemiline bioloogia, mille käivitasid USA tippülikoolid 2000ndate alguses, hiljem liitus Suurbritannia. Kuid Eesti jäi sellest rongist maha.
Diagnostika
Diagnostika all mõeldakse viiruse olemasolu tuvastamist, selle koguse määramist ja meie organismi poolt toodetud nn kaitsebiomolekulide asjakohast detekteerimist. Viirust ja selle kogust määratakse reaalaja-polümeraasi ahelreaktsiooni (RT-PCR) meetodil. See annab, teades viiruse genoomi, võimaluse väga spetsiifiliselt määratleda just selle viiruse olemasolu. Tavaliselt on see meetod väga täpne, kuna vajaliku viiruse geenomi signaali saab spetsiifiliselt paljundada selleks, et signaal oleks taustasignaalist kordades tugevam.
Kuid juhtumiuuringud Hiinast ja mujalt näitavad, et RT-PCR meetodi tulemused võivad sõltuda proovi võtmise hoolikusest, õigeaegsusest ja sõltuvalt proovi võtmise kohast (tüüpiliselt võetakse proove nina kaudu, vahel ka neelust).
Antikehade testid määravad inimese kehas uusi biomolekule, antikehasid, mis tunnevad esimestena viirused ära ja võitlevad nendega pikaajaliselt. Neid nimetatakse vastavalt IgM ja IgG-deks. Vajalikul hetkel saab selle testiga mõista, kas inimene on nakatunud viirusega või on selle viiruse läbi põdenud.
Ravi versus ravimid
Kui olukord ei ole kontrolli alt väljunud, siis saab viiruse paljunemist piirata seni, kuni ta on organismist kadunud. Selle jaoks kasutatakse antiviraalseid ravimeid. Paraku pole selliseid ravimeid koroonaviiruse vastu hetkel veel turul olemas.
Kuid on erinevaid viise, kuidas õigeid ravimeid erinevate viiruste vastu leitakse. Kõige lihtsam tee on olemasolevate ravimite sõeluuringud, mille puhul testitakse olemasolevaid ja teiste haiguste puhul kasutatavaid ravimeid. Neid uuringuid viivad läbi keemikud ja farmakoloogid. Sellisel juhul võib nende ravimite turule jõudmine olla aastakümneid kiirem.
Siis, kui olukord on kontrolli alt väljumas ja patsient on haigestunud kopsupõletikku, kasutatakse teisi ravimeid. Tüüpilised on näiteks antibiootikumid (selleks, et nõrgenenud organismis ei paljuneks pahatahtlikud bakterid) ning sõltuvalt situatsioonist ka teised ravimid. Oluline roll on ka kopsude sundventileerimisel ehk hingamisele kaasaitamisel. Raviarstil tuleb leida õige ravistrateegia sõltuvalt patsiendi vere jms analüüside näitudest.
Ennetamine
Paljude infektsioonide puhul saab rakendada ka ennetamisstrateegiat. Enamlevinuks viisiks on immuniseerimine. See tähendab, et patsiendile annustakse kas ebaefektiivne viirus või selle koostisosa, mis ei suuda inimest haigestada, kuid tänu millele hakkab organism välja töötama kaitsemehhanisme.
Mõnede haiguste puhul antakse potentsiaalselt nakatunud inimesele antiviraalseid ravimeid selleks, et ta ei haigestuks. Sellisel juhul on oluline ka ajafaktor. Näiteks HIV puhul on selleks perioodiks tavaliselt kolm päeva peale potentsiaalset nakatumist ning ravi kestab tavaliselt kaks nädalat.
Paljudes riikides pakuvad haiglad vägistamisohvritele või narkomaanidega kokku puutunud politseitöötajatele juba rohkem kui kümme aastat seda kliiniliselt kinnitatud tasuta ravikuuri. Paraku Eestis seda käesoleval ajal veel ei tehta.
Aeg uuringuteks ja selle mõju majandusele
Ülaltoodust lähtuvalt ei saa koroonaviirusega võitlemiseks kulutatav aeg olla nii pikk kui see teaduses tavaliselt on. Tegutseda tuleb juba täna. Karantiin on vaid üks meetmetest. Ravistrateegiate arendamisesse ja kohaldamisesse peame me kõik panustama. Tulevikus peab ka Eesti leidma võimalusi panustada erinevate valdkondade ülemaailmsetesse teadusuurimisrühmadesse (meditsiiniteadus, epidemioloogilised uuringud ja prognoosid, ennetamine, keemia ja tootmine).
Vaktsiinide leidmine, valideerimine ja tööstuslikus mahus tootmine võib võtta aega aastaid, kuid uute keemiliste ravimite väljatöötamine võtab aega kuni 15 aastat. Milline tee tuleks Eestil valida?
Lõpetuseks tuleb tõdeda, et majandus ei sõltu ainult protsesside efektiivsusest, vaid tuleb kaasata inimesi ja tõsta nende professionaalsust.
Seetõttu tuleb lisaks viiruse testimisele juurutada antikehade-põhist diagnostikat selleks, et paranenud inimesed saaksid võimalikult kiiresti tagasi tööle naasta.
Autorist
Pavel Starkov lõpetas Lasnamäe Gümnaasiumi kuldmedaliga, Tartu Ülikooli (loodusteadused) cum laude, omandas magistrikraadi biomolekulaarsetes teadustes Imperial College London'ist ja doktorikraadi keemias University College London'ist. Hiljem töötas ta Harvardi Meditsiinikoolis ning Iisraelis. Alates 2016, veab ta iseseisvat uurimisrühma TalTechis. Ta arendab materjale energia muundumiseks ning uusi tehnoloogiaid keemilises bioloogias.
Toimetas Aivar Pau
