Arvamus: Eesti linn vajab jalgrattakultuuri
Rohelise mõttelaadiga inimest vaevab, miks Eesti rattakultuuri arvukus ja mõjukus ei ole niisama suur kui Taanis või Hollandis.
Kuid Eestis on ju neli korda vähem rahvast kui Taanis ning kümme korda vähem kui Hollandis (1). Sõidusobivat ilma on kuus kuud vähem kui nendes maades (2).
Neid tõiku, mida ei saa muuta, ei tohi ka plaanide tegemisel muudetavaks ulmelda! Neist kahest tõigast tulenevalt on 1 km Eesti rattateed seitse korda vähem n-ö tootlik kui Taanis, Hollandist rääkimata. Eesti rattatee on linna või valla jaoks seitse korda kallim kui Taani ja 20 korda kallim kui Hollandi oma. Elanike sissetulekuid ega linnakassa laekumisi see Eestis ei suurenda.
Rattateede vähetootlikkusest saab poliitilise otsusega mööda vaadata ja need ikkagi rajada. Et aga Eesti jalgrattakultuur on napp, ei ole tal ei Taani ega Hollandi oma mõjujõudu. Paljud, ise jalgrattakultuuri kuulumata, püüavad jutuga ratta tervisekasulikkusest jalgrattakultuuri häälte kaalu tõsta (ja ka oma hääle kaalu tõsta). See ei mõju. Seetõttu ei rajata rattateid ei rattakultuuri-poolse demokraatliku surve tõttu, nagu neis rikkais mais, ega kiiresti ega sinna, kuhu rattureil on kasulik sõita. Kasulik aga tähendab siinkohal seda, et kui rattur sinna sõidab, siis sellega suurendab ta nii iseenda kui linna üldist jõukust!
Kergliiklustee muutub meil millekski muuks
Rattateid rajatakse linnaosa- või detailplaneerimise loogika järgi - mis samuti ei ole paha. Ent kui linnaosa planeerimine ei ole parasjagu teoksil, siis ei ole aktuaalne ka sinna rattateid joonistada, nende väljaehitamisest rääkimata. Kui mõnda linnaosa planeeritakse ja ehitatakse või ehitatakse ümber, siis tõenäoliselt rajatakse sinna ka kergliiklusteed. Uued kergliiklusteed muutuvad linnaosa serval tavaliselt millekski muuks ja edasi saab sõita läbi häda. Eesti seadused ei ütle ka jalgratturit rahuldavalt, kuidas toimub kergliiklustee ja sõidutee ristumine.
Eesti rattakultuur ei saa nende tõsiasjade tõttu pruukida omi rattateid samaks ja samal viisil (s.t sama intensiivsusega ja kasuga), kui Malmö ja Kopenhaageni rattakultuur kasutab omi. Kopenhaageni insener väntab hommikul rattaga 20 minutit rongi peale ja on poole tunni pärast üle väina Rootsis tööl. Jalgratas annab talle aja- ja rahavõitu. Lasnamäelt TTÜsse sõitjale on jalgrattaost kas tulutu väljaminek või - kui ta seda töölesõiduks kasutab - oma elu ohustaja!
Lapsevanema rattateekond lasteaia kaudu tööle (1) ning linnaosasisene kergliiklustee ajaviite ja tervisespordi edendamise lähteülesandega (2) langevad Eestis harva ühte. See, kas neid saab ühitada, sõltub linna makrostruktuurist, teede suunast, ettevõtete ja koolide paiknemisest ning mootorliikluse väljakujunenud tavadest. Neid muudetakse, aga põlvkondade, mitte aastate skaalal!
1930. aasta Inglise või Rootsi linnasõidujalgratas polnud veereomadustelt halvem meil praegu müüdavast keskmise hinnaklassi kaherattalisest. Minu isa oma püsis töös pool sajandit. Seega pole jalgratta disainilisel muutumisel linnajalgrattakultuuri ega rattaliikluse kasvule mingit mõju. Uudismudelitel on tähtsust vaid müügikonkurentsis. Maastikuratta ostja tõenäoliselt ka ei lülitu linnarattakultuuri. Ta ei viitsi teha lisakulusid porilaudadele ega tuledele, ta ratta sadul on traumaatiline ta eesnäärmele ning juhtraud kahjustab randmeid.
Vajadusepõhiselt sarnaneb ratas praegu tolmuimejaga, veidi vähem külmiku ja teleriga. See suhe võib kergesti, kuid mitte väga kiiresti muutuda. Analüüsin. Jalgrattakultuur on vanem. Vajadus omal jõul kiiresti liikuda oli olemas juba enne esimese jalgratta ehitamist, kuna vajadus tolmuimeja, külmiku ja teleri järele tekitati koos nende turule toomisega.
Kuni põrandaid tehti põrandalaudadest ning raamatud tolmasid elutoas, oli tolmuimeja hea tolmu ja kirpude vastu ja kultuur kasvas. Moodsate õlitatud silepõrandate ajastul kaotab tolmuimeja oma rolli ja on tõrjutud garaažiuksele kenitlema. Külmik on arenenud ersatssahvrist jõukust näitavaks sisekujunduselemendiks. Teisenevad kultuuri vajadused.
Telerikultuuri tekitas alul aparaadi uudsus, nüüd aga määrab teleturg (filmid, muusika, mängud, sport) enamiku ta vajadust. Jõukuse näitamine aparaadi disainilise aktuaalsuse kaudu puudutab vähemust ega laienda kultuuri. Teise ja kolmanda tolmuimeja, külmiku, teleri ega jalgratta ost ei tähenda vastava kultuuri laienemist.
Vaja nelja käiguga ratast
Maastikurattal ei ole ei maastikul kasutamisel ega garaažinagis rippudes omaniku tervise edendamisse mingit positiivset mõju. Jalgratta täiustumisest, ta hinna langusest ei sõltu jalgrattakultuuri laienemises ei nüüd ega edaspidi miski. Tolmuimejate šansiks on moe muutus - kui silepõrandate asemel lähevad moodi karedad-karvased. Rattaroheliste šansiks on kõrge naftahind, kallid bussipiletid, kallis autoparkimine, head linnavalitsejad, kes ei salli saastatud linnaõhku, ja kliima soojenemine.
Ratsionaalselt vajame Eestis neljakäigulist ratast: esimene mäkke, teine kesklinna, kolmas maanteele vastutuulega ja neljas pärituulega! Vajame ergonoomilist sadulat, leistangi ja käepidet, ka pori eest kaitsvaid porilaudu, vihmapõlle, ees- ja tagatulesid ning tugevat trossi ja taba.
Nimetatuist pole Tartu linna üheski jalgrattapoes praegu üksikmüügil muud kui lambid, trossid ja tabad! Enim pakutakse aktuaalsust veidra disaini mõttes. Teiseks pakutakse odavat hinda ja madalat kvaliteeti. Kõrge kvaliteet kõrge hinnaga, mis väheseid huvitab ja kultuuri ei laienda, on pakkumistes kolmandal kohal.
Ergonoomilised mugavad jalgrattad on praegusaja vaese eestlase jaoks tulutud ja liiga kallid, ning rikka jaoks samuti. Pigem ostab ta auto. Rattakultuur hakkab taas laienema, kui jalgrattaost ja -sõit on autosõidust kasutoovam!, rattateed on muudetud täiesti siledaiks ja atraumaatilisteks, ning tõhusate porilaudadega vähekäigulist linnaratast ei peeta enam kalliks veidruseks.
