Arktikas pole 2000 aastat olnud nii soe kui praegu

Arktika õhutemperatuurid olid 1990. aastatel viimase kahe aastatuhande kõige soojemad, selgus uuringust.

Ajakirjas Science ilmunud uurimuse kohaselt toimuks inimmõjude puudumisel põhjapooluse ümbruses praegu hoopis jahenemine. See varjatud jahenemistrend avastati Arktika viimase kahetuhande aasta temperatuuriliikumiste rekonstrueerimise käigus, mida tehti järvesetetest, liustikujääst ja puude aastarõngastest kogutud andmete põhjal, vahendab

Novaator

LiveScience’i uudist.

Need looduslikud arhiivid näitasid, et Arktikas on viimastel aastatuhandetel toimunud pidev jahenemine, mis tuleneb 21 000 aastase tsükliga protsessist, mis seisneb Maa pöörlemistelje kaldenurga muutustes päikese suhtes.

Viimase 7000 aasta jooksul on Maa lähim möödumine Päikesest nihkunud septembrist jaanuarisse. Selle tulemusena on järk-järgult vähenenud päikesevalguse intensiivsus Arktikas põhjapoolkera suvel. Suvi on poolkeral siis, kui see on kallutatud päikese poole, talviti on poolkera aga Päikesest eemale kallutatud.

Uurimisrühma temperatuurianalüüsid näitasid, et koos vähenenud päikeseenergia tasemega vähenesid ka Arktika suve keskmised temperatuurid. Kõige külmemad olid Arktika suved 16.-19. sajandil. Kuigi seda jahenemist põhjustav protsess jätkub siiani, varjutab seda 20. sajandil alguse saanud inimtegevusest põhjustatud soojenemine, mis tulenes kasvuhoonegaaside, eelkõige süsihappegaasi, paiskamisest atmosfääri.

Uurimuses leiti, et aastad 1999 - 2008 olid Arktikas viimase 2000 aasta kõige soojemad. Praeguseks on Arktika temperatuurid keskmiselt 1,2 kraadi soojemad kui 1900. aastal.

Teadlased võrdlesid loodusest kogutud andmeid arvutisimulatsiooniga ning leidsid, et need olid küllalt hästi kooskõlas. Seega loodavad teadlased arvutimudelite abil edukalt ennustada ette ka tulevasi temperatuurimuutusi Arktikas.

Varasemates uurimustes on näidatud, et Arktikas on soojenemine toimunud viimase saja aasta jooksul peaaegu kolm korda kiiremini kui mujal põhjapoolkeral. Selle põhjuseks on arktiliseks võimenduseks nimetatud protsess, mis tuleneb päikesekiirgust tagasi peegeldava jää ja lume sulamisest, mille tulemusena tuleb esile päikesekiirgust neelav tume maapind.

See võimendusprotsess võib viia Arktika merejää ja liustiku sulamiseni, millel võivad olla katastroofilised tagajärjed nii Arktika loodusele, kohalikele elanikele kui ka maailmamere tasemele.