Archimedes ei tapnud roomlasi peeglite, vaid aurukahuriga

 (32)
Archimedes ei tapnud roomlasi peeglite, vaid aurukahuriga
Kunstnik Giulio Parigi 1600. aastal valminud seinamaal Firenzez asuvas Uffizi galeriis: Archimedes peegliga süütamas Rooma sõjalaeva. Wikipedia

Kuulu järgi kasutanud Kreeka leiutaja Archimedes ründavate roomlaste laevade süütamiseks peegleid. Uus uurimus annab aga mõista, et selle asemel võis ta rakendada hoopis aurusuurtükke ja süütemürske.

Keskajal sündinud legend pajatab, kuidas Archimedes kasutas Sitsiilia saarel asunud toonase Kreeka koloonia Sürakuusa ründamise ajal aastatel 214 kuni 212 e.m.a. peegleid, et koondada päiksevalgust kaitserelvaks. Ükski omaaegne Kreeka või Rooma allikas sellist peegelseadet siiski ei maini, vahendab LiveScience.

Nii insenertehnilised arvutused kui ka ajaloolised tõendid toetavad aga aurukahurite kasutamist kui põletavate peeglitega võrreldes märksa mõistlikumat lahendust, leiab Federico II nimelise Napoli ülikooli mehaanikainsener Cesare Rossi. 

Aurukahurid võisid tulistada õõnsaid savikuule, mis olid Rooma laevade süütamise eesmärgil täidetud mõne Kreeka tuleks nimetatavale süütesegule sarnase ainega. Tulisel kahuritorul võis mürskude väljalennutamiseks piisata peaaegu vähem kui kümnendiku klaasitäie (30 grammi) vee muundamisest auruks.

Itaalia leiutaja Leonardo da Vinci visandas 15. sajandi lõpus aurusuurtüki, mille leiutamise omistas Archimedesele. Sama seadeldist mainivad Archimedesega seoses mitmed muud ajaloolised aruanded.

Kaudseid tõendeid aurukahuri olemasolu kohta pakub ka Kreeka-Rooma ajaloolane Plutarchos, kes räägib tulbataolisest seadeldisest, mis peletas ründavad Rooma sõdurid ühel hetkel Sürakuusa müüride alt minema.

Kreeka-Rooma füüsik ja filosoof Galenos mainis samuti Rooma laevade vastu pruugitud süüteriista, ent kasutas termineid, mida Rossi sõnul ei ole võimalik tõlkida “põletavaks peegliks”.

Rossi arvutas välja, et taolised suurtükid võisid tulistada umbes kuuekiloseid mürske kiirusega umbes 60 meetrit sekundis, mis võimaldanuks võtta sihikule vägesid või laevu umbes 150 meetri kauguselt, kasutades seejuures tulistamisel suhteliselt lamedat trajektoori, mis lihtsustanuks sihtimist.

Rossi tunnistas, et tema teada on see esimene teadusuurimus, mis käsitleb aurusuurtükkide kasutamist Archimedese poolt.

Varem on Kreeka insenerid Joannis Stakas ja ajaloolane Evanghelos Stamatis näidanud, et paraboolpeegliga saab väikseid puulaevu põlema süüdata küll. Enam kui kolm aastakümmet hiljem, aastal 2005, viisid Michigani tehnoloogiainstituudi uurijad läbi sarnase demonstratsiooni.

Rossi arvates tundub aga kahtlane, et peeglid võinuks säilitada konstantselt muutuvat kaarduvust, mis võimaldanuks hoida süütefookust liikuvatel laevadel. Ta lisas, et toonastel meremeestel oleks olnud lihtne kustutada kõik aeglaselt põletava peegliga süüdatud tulekolded.

Kreeka tuld on aga, vastupidi, mitmes ajaloolises ürikus mainitud surmaohuna muistsetele sõjalaevadele. Tundmatute kemikaalide segu põles kuulu järgi ka veel all, ning seda pruukis kõige laialdasemalt Bütsantsi keisririik, mis valitses Vahemere idakallast alates aastast 330 m.a.j.

Leidub ürikuid, mis kirjeldavad põleva segu varasemaidki versioone.