Antarktika pääses sõjast tänu teadusele
Veebruarikuu esimesel päeval 1952. aastal toimus Antarktika poolsaare Hope’i lahe ääres umbes järgmine stseen. Aasta varem rajatud Argentina meteojaamas viibivad mereväelased keelasid vintpüssidega ähvardades maabuda inglastel, kes tulid ehitama uut jaama oma 1948. aastal tules hävinu asemele. Briti valitsuse teravatoonilise ähvarduse järel soostus Argentina valitsus jaama ehitust mitte takistama, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.
Aasta hiljem lammutasid Briti mereväelased poolsaarest läänes asuval Deceptioni saarel Argentina jaamaonni ja arreteerisid ning saatsid kodumaale kaks argentiinlast. Kahe aasta pärast ehitas Deceptionile jaama ka Tšiili. Kolme riigi Lääne-Antarktikas suuresti kattuvate nõudlusalade hulgas on ka see 1200 km pikk poolsaar, mida britid nimetavad Grahami maaks, argentiinlased St Martini maaks ja tšiillased O’Higginsi maaks. Kompromissina on ala hakatud nimetama Antarktika poolsaareks.
1955. aastal kaebas Briti valitsus rahvusvahelisele kohtule Argentina ja Tšiili peale oma antarktilistesse valdustesse tungimise pärast, nood aga ei tunnistanud kohtu sellekohast pädevust.
Kirjeldatu iseloomustab viiekümnendate keskpaigaks lõunapolaarpiirkonnas kujunenud olukorda. Lisaks olid Antarktise eri osadele nõudlusi esitanud veel Norra, Prantsusmaa, Austraalia ja Uus-Meremaa.
Need nõudlused leidsid vaid piiratud tunnustust, lisaks teatasid suurvõimud USA ja Nõukogude Liit, et nad reserveerivad endale õiguse esitada nõudlusi tulevikus. Üks tõi aluseks admiral Byrdi mastaapsed ekspeditsioonid eelnenud aastakümnetel ning jaama avamise lõunapoolusel 1956. aasta novembris, teine Antarktise esmakordse silmamise 28. jaanuaril 1820 Bellingshauseni ekspeditsiooni poolt.
Olukord oli tiine sõjaväebaaside rajamiseks, üldiseks relvade täristamiseks, ka tegelikeks konfliktideks Antarktikas. Sõjandusspetsialistid pidasid Antarktist kohaseks raketi- ja tuumasõja platsdarmiks, paigaks, kust mere- ja õhujõud võiksid kontrollida eluliselt tähtsaid ühendusteid ümber Aafrika, Lõuna-Ameerika ja Austraalia, suureks külmkapiks, kuhu võib varuda relvi, varustust ja toitu neile, kes pärast tuumasõda ellu jäävad jne.
Selles, et ajalugu teisiti läks, on peaosa teadusel. Varasemad ekspeditsioonid olid teinud tähtsaid avastusi, kuid sai ka selgeks, kui vähe alast tegelikult teatakse. Nii kujuneski Antarktika rahvusvahelise geofüüsika aasta 1957/1958 peamiseks areeniks, teisalt hakati seda nimetama ka III rahvusvaheliseks polaaraastaks (muud polaaraastad toimusid 1882/1883, 1932/1933 ja 2007-2009).
Oleks siiski naiivne arvata, et neid mastaapseid uuringuid suunas vaid puhas teadushuvi, eks riigid nägid ekspeditsioonides ikka võimalust oma nõudluste tugevdamiseks või põhjendamiseks. Tähtis oli ka võimalus treenida sõjaväelasi ja kohandada tehnikat tegutsemiseks karmis kliimas.
Kuid geofüüsika aasta planeerimisel toiminud koostöövaim kandus tugevalt üle ka Antarktises tegutsenud meestele. Kui diplomaatiliste esindajate suhted jäid jahedaks, siis seda soojemad olid suhted Antarktises, mida iseloomustasid sõbralikud kohtumised, koostöö ja üksteise abistamine hädaolukorras. Laialt juurdus arusaamine, et nii karmis keskkonnas, kus eriti algul oli rohkelt õnnetusi (lennukitega, tulekahjud, jääpragudesse langemised, eksimised lumetormis jne), ja nii kaugel kodurandadest, võib tõhus abi tihti tulla vaid teistelt Lõunamandril tegutsejatelt.
Ning kuigi geoloogilised uuringud osutasid paljude tähtsate maavarade olemasolule, siis neid kattev mandrijää ning ligipääsu takistav merejää jätaksid ka tänapäeval, pool sajandit hiljem, maavarade kaevandamise seal kahjumisse. Nii kujunes ka valitsustes arusaam, et ega Antarktise jää pärast küll sõdida ei tasu, ning aimdus, et suurimat kasu võib seal tuua teadus. Selgines vajadus kokku leppida.
Geofüüsika aasta kestis veel, kui peetigi huvitatud riikide mitmeid kohtumisi, et jõuda üldise aluseni lepingu sõlmimiseks. Tšiili suursaadik Oscar Pinochet de la Barra on meenutanud, et veel ühel juunis 1958 peetud konverentsil oli selleks vähe lootust. Mõned riigid pooldasid üldist teadusuuringute vabadust, mõned mitte; mõned toetasid suveräänsusnõudluste külmutamist, teised mitte; mõned soovisid alalist lepingut, teised 30 aastaks; mõned olid valmis lubama teiste riikide vaatlejate visiite oma jaamadesse, teised mitte.
Kõik olid aga nõus, et tuumaplahvatused tuleb täielikult keelata, ning jõuti ka üksmeelele, et sõjaväebaase ei tohi rajada, aga sõjaväelaste kasutamist logistikas ja teadlaste abistamiseks ei keelata. Kuid suveräänsuse probleem ähvardas siiski kogu saavutatu nurjata. Nõustuti, et nõudlused tuleb külmutada, aga kui kauaks?
Kui alatiseks, siis tähendanuks see nõudluste täielikku eitamist. Lõpuks võeti vastu Tšiili ettepanek, et 30 aasta pärast toimuval erikohtumisel võidakse leping osaliste enamuse poolt üle vaadata. De la Barra ütles: neil sügispäevadel Washingtonis tekitasime konsensuslikul moel ühe lihtsa tervemõistusliku lahenduse — Antarktika lepingu.
Kuid Austraalia suursaadik R. Woolcott meenutab, mida ütles USA suursaadik J. Sorzano ühel kohtumisel Nõukogude Liidu suursaadiku A. Oleandrovi kohta: “Oleandrov on üks suur kommunist. Ma ei usaldaks teda endale kuigi lähedale, kuid praegu pean nõustuma kõigega, mida ta äsja ütles viisi kohta, kuidas me lepingut peame kaitsma.”
Oleandrov mõõtis tagasi: “Sorzano on üks reaktsiooniline koerapoeg, aga ma olen temaga täiesti nõus taktika suhtes, mida lepingu pooled peaksid kasutama.” See anekdootlik juhtum peegeldab ka tõsiasja, et külma sõja tipul oli Antarktika õieti ainuke USA ja Nõukogude Liidu efektiivse koostöö piirkond.
Antarktikas valitsev ning muude riikidevaheliste vastuolude piire ületav koostöövaim on märgatav ka iga-aastastel lepingu konsultatiivkohtumistel, kus kerkinud probleeme konsensuslikul moel lahendatakse. Koostöövaimu tugevdavad delegatsioonide eksperdid, kes enamasti on Antarktikas töötanud teadlased ja spetsialistid.
Mitmel kohtumisel osalenud autorile meenub, kuidas 2003. aasta arutlusel Eesti jaama asutamisest võttis toetavalt sõna Vene delegatsiooni juht V. Lukin, märkides, et Nõukogude Liidu aegadel osales Antarktika uurimisel vaid kaks liiduvabariiki: Vene föderatsioon ja Eesti. Eesti ühines Antarktika lepinguga 17. mail 2001, kuid 47 osalisest on konsultatiivne ehk hääleõiguslik staatus Antarktika asjades 28 riigil, kes omavad seal uurimisjaama või lähetavad ekspeditsioone.
Mõistagi on riikidel erinevaid huvisid ning ka konsultatiivkohtumised ei möödu täiesti pilvitult. Ometi on leping võimaldanud tegelda probleemidega enne nende “kivistumist”, on ohjeldanud ka oma huvide edendamist ning soodustanud teiste riikide huvide tunnustamist.
Antarktika leping allkirjastati 12 riigi poolt Washingtonis 1. detsembril 1959 ja hakkas kehtima 23. juunil 1961. Lühidalt: see on erakordne rahvusvaheline lepe, mis ligi 50 aasta kestel on edukalt täitnud oma eesmärke: Antarktikat ongi kasutatud vaid rahumeelsetel, teadusele allutatud eesmärkidel, teadusuuringuid tehakse vabalt, teadlaste ja tulemuste vahetamise ning koostöö vaimus, senised territoriaalsed nõudlused on külmutatud ja uusi ei esitata.
Jaamad ja rajatised Antarktises on avatud lepingupoolte tegelikult läbiviidavatele inspektsioonidele. Lepingu edul on globaalne tähendus ses mõttes, et Maa viimase mandri asustamine on kulgenud kõverat konfliktiteed ja mõtlematut ressursside ekspluateerimist vältides. Leping kehtib tähtajatult ning selle süsteemi kuuluvad muud lepingud, nagu Antarktika hüljeste kaitse konventsioon (1978), Antarktika mereliste elusressursside kaitse konventsioon (1982) ning Antarktika lepingu keskkonnakaitse protokoll (1998).
Viimane kinnitab selgelt, et maavaradega seotud tegevus, välja arvatud teadusuuringud, on keelatud vähemalt 50 aastaks, ning kindlustab keskkonna ranget kaitset protokolli lisade kaudu, mis käsitlevad merekeskkonna, floora ja fauna kaitset, keskkonnamõju hindamist, jäätmekäitlust, erikaitsealasid ning vastutust keskkonnakahjude tekitamisel.
Protokoll määratleb Antarktika rahule ja teadusele pühendatud kaitsealana ja kinnitab, et antarktilise keskkonna kaitse on prioriteetne ka teadusuuringute läbiviimisel, tegelikult nendesamade uuringute huvides tulevikus.
Kui esmased teadusuuringud tegelesid peamiselt mandri ning selle peal, all ja ümber asuvate alade avastamise, kirjeldamise ja mõistmisega, siis praeguseks on Antarktika tõeliselt globaalse teaduse fookuses. Mandrijää keemiline koostis ja selle suletistes säilinud õhk annab infot Maa keskkonnast ligi 1,5 miljoni aasta kestel -selleta oleks võimatu prognoosida kliimamuutusi.
Võimatu oleks kõnelda tänapäeva meteoroloogiast (ka operatiivne ilmaennustus lõunapoolkeral vajab Antarktise andmeid), okeanoloogiast ja lähikosmose uuringutest ilma Antarktises tehtavata. Jäävabade alade ja sisevete ökosüsteemides ilmnevad ainulaadsed kohastumused äärmuslike keskkonnatingimustega. Kevadine osooniauk Antarktise kohal annab teavet kogu Maa keskkonna seisundist.
Loo autor Enn Kaup on TTÜ Geoloogia Instituudi vanemteadur ning osalenud kaheksas Antarktika ekspeditsioonis.
