Antarktika jääkilp võib laiali laguneda

 (21)
sula
Reuters/Scanpix

Uudised Antarktise jääkilbist lahti murdunud hiiglaslikest jäämägedest võivad jätta mulje, et lõunapoolust ümbritsev manner on oma liustikest kiires tempos vabanemas. Tegelikult ei pruugi see nii olla.

Jäämäed on jääkilpide servadest pidevalt lahti murdunud. Mandriliustikud niimoodi toimivadki. Lumi sajab liustiku pinnale, kuid suvel ära ei sula. Lisanduva lume raskuse all muutuvad alumised lumekihid firniks ehk sõmerlumeks ning lõpuks jääks. Lõpuks kasvab liustik nii paksuks, et hakkab iseenda raskuse mõjul voolama, vahendab Novaator LiveScience’i uudist.

Mereni voolanud liustiku serv jääb mere kohale hulpima ehk muutub šelfiliustikuks. Aeg-ajalt murduvad sellest lahti eri suurusega tükid, mida nimetatakse jäämägedeks. Mõnikord on jäämäed tõeliselt hiiglaslike mõõtmetega, olles pindalalt võrreldavad Eesti maakondadega. 2000. aastal murdus aga Rossi šelfiliustikust lahti jäämägi mõõtmetega 40 x 270 kilomeetrit.

2008. aastal avaldatud uurimuse kohaselt kaotab lõunamanner igal aastal 1,6 triljonit tonni jääd. Samas ei ole selles arvus midagi hirmsat, sest tõenäoliselt pea sama palju lund langeb igal aastal uuesti jääkilbi pinnale. Seni võivad teadlased vaid aimata, kui suur pealelangenud lume kogus täpselt on.

„Minu teada ei ole mingeid usaldusväärseid andmeid selle kohta, et Antarktis kaotaks praegu jääd rohkem kui varem,” ütleb David Long Brigham Youngi ülikoolist.

Longi sõnul on viimasel kümnel aastal registreeritud varasemast rohkem jäämägesid eelkõige seetõttu, et paranenud on tehnilised võimalused jäämägede jälgimiseks, mida nüüd tehakse satelliitide abiga.

Siiski ei maksa arvata, et Antarktise jääkilp tervikuna on stabiilne. Vähemalt andmed Antarktika poolsaarelt kinnitavad pigem vastupidist. USA geoloogiateenistuse andmetel on poolsaare külmemas lõunaosas kõik jääkeeled ajavahemikul 1947-2009 taandunud. Kõige drastilisemad muutused on aga toimunud alates aastast 1990.

Lääne-Antarktika ehk Antarktika poolsaare jääkilpi mõjutab globaalne soojenemine ilmselt tugevamini kui mandri idaosa katvat mandrijääd, kuid viimase kohta on andmeid lihtsalt niivõrd vähe, et midagi kindlat on teadlastel väga raske öelda.

Igal juhul on Antarktise jääkilbi täielik sulamine tuhandete ja kümnete tuhandete aastate teema, kui see üldse peaks juhtuma. Seega pole vähemalt lähemas tulevikus vaja karta suurt veeuputust, mille käigus tõuseks maailmamere tase kümneid meetreid kõrgemale.

Küll on aga teadlased mures liustike pärast, mis näivad soojenedes tegevat suure spurdi liikumiskiiruses. Selliseid liustikke on Lääne-Antarktikas piisavalt ning globaalse soojenemise jätkudes annavad nad merepinna taseme tõusu olulise panuse.